Tere,

peale viitteist aastat on nüüd võimalik Riia mäe korteris riputada pealisriideid fikseeritud riidepuu külge. Kaua tehtud kaunikene. Voila

kenasti kodumaal

Teretere,

pajantan siis natukene reisimuljeid tagasi kodumaale. Lend algas Los Angeleseses, sealt Newarki, sealt Varssavisse ja sealt Tallinnasse.
Hakkasime teisipäeva hommikul kell 3 San Marcosest sõitma. Kuna meid lasti üle, siis pidime ise endale lennujaama saamiseks mooduse leidma. Rentisime auto, mille saime lisatasu eest lennujaama jätta. Kokku läks ühe päeva rent maksma 150 taala. Päris kulukas. Jõudsime kenasti LA lennujaama ehk LAXi, andsime rendika viperusteta ära ja buss viis meid terminali. Lisana võib mainida, et kahepeale olimeil kokku pea 100 kilo träna ehk siis kolm suurt kohvrit, üks väike kohver ja kaks läpakakotti. Kodus ajasime käsikaaluga kaalud joonde, kuid lennujaama kaale kasutades selgus, et see käsikaal näitas aiateibaid. Check-in pagas tohib olla 23 kilo, meil oli pea 26. Asusime siis lennujaamas ümber pakkima ja asju ära viskama. Väga kurb kogemus, pidim loobuma oma võrkpallist, plätudest ja isegi raamatust eris sekspoosidega, mis mulle sünnipäevaks kingiti. Nuuks. Enam vähem saime kotid kaalu. Üks ülekilo ikka jäi, kuid see ei morjendanud kedagi.See, mida ei raatsind ära visata, leidis koha käsipagasis. Antud tegevus kasvatas käsipagasi mahu ja kaalu õige suureks. Õnneks peale käsipagasi mõõtude midagi muud ei kontrollita ja mõõtudesse me mahtusime. Praeguse seisuga tuleb teise pagasi eest maksta 50 dollarit, kuid kummalisel kombel lubati mul registreerida kaks tastuta pagasti. Väike hirm ikka oli, et järgmises lennujaamas tuleb see maksta, kuna lendasime edasi poolakatega ja et pileteid saada, pidime uuesti check-in'i tegema. Õnneks oli poola pani väga tore ja meie käsipagasi vastu huvi ei tundnud, et välida igasuguseid ebameeldivaid seiku, ei võtnud me oma käsipagasit check-in'i lauda kaasa vaid jätsime selle natukene eemale, aga siiski silmaulatusse, et lennujaama politsei seda ära ei konfiskeeriks. Lend oli meeldiv. Õnneks oli jälle mul kõrvaliste tühi, mis lubas mul mugavamalt magada kogu lennu. Newarkis ootasime pisut üle tunni, Varssavis läks natuke kauem, kuna lennukil ilmnseid tehnilsed probleemid. Eks mehaanik puhus mootorist suitsu ära ja peale lisa ootetundi saime lendu. Lend käis kähku, ei saanud isegei poolt Top Geari ära vaadatud kui juba hakati maanudma. Maha saime kenasti. Viimase verstapostina enne kodumaad oli veel tollikontroll. Oma nelja kohvriga oleksin neile vist väga hea saak, kuid õnneks oli neil seal muud tegemist ja sain oma kotilaadungiga tulema. Pered tulid vastu, nägin oma õetütre ära. ALguses võõrastas, siis hakkas nutma. Pole ka imestada, neljas päev habe ajamata.

Nüüd ma siis olengi tagasi kodus. Käinud ära Võrus ujumas, maal saunas, tšillind sõpradega, pean tunnistama, midagi pole muutunud. Sõbrad räägivad sama.

o.

Tere,

viimane nädal on võrreldes kalli kodumaaga õudus olnud. Meil sadas paar päeva isegi vihma ja oli puha pilves. Nüüd on hakanud ka vaikselt põletama. Täna tegime hoolega proovipakkimist. kohvrid jäävad nibin-nabin lubatu piiresse. Samas ei tea kui palju tohib seda viideollarilist käsikaalu usaldada. Eks lennujaamas näe, kas saab kogu träna kaasa tuua või leiab miski oma viimse tee lennujaama prügikastis.

Oleme üksteisele siin igast naljakaid juhtumisi ja muud turgutavat tekstinud, et teineteise motti üleval hoida. Olen neid hoolega kogunud ja nüüd panen parimad palad kirja. Kuna need on saadetud inglise keeles, siis ei hakka tõlkimisega vaeva nägema. Kes ei oska, laseb targemal tõlkida.


Man at the door: "iˇm fine, how are you?"
Katrin:"Iˇm fine too, are you the lady of the house?"

Some guy wanted to do me, but otherwise pretty empty 2h.

I had some action.. Little explosion and people screaming and 3 firetrucks... But I got it pretty much under control now. Donˇt worry anymore!

Ker: Hi, Iˇm Kersti, how are you doing?
Customer: Good, what about you?
Ker: Hello, Iˇm Kersti...
Customer: Iˇm not interested, but good luck to you!
Ker: You too!

Customer: Iˇve been with Corkys for 6 years.
Ker: Wow, thats nice, we love loyal companies.

An old lady answers the door: Iˇm just visiting.
Ker: uhm, ok, are your parents home?

"The owners are not home now."
Ker: What about sex? (Combination of six and seven)

Janek treated one lady´s fence line from outside with "all natural product", she is mad and is calling the company.

Ants are out. (Lane, 2009)

Janis: "Hi, are your parents home?"
Boy: "Aah, dude, he is fucked up."
Janis: "What do you mean?"
Boy: "He is drunk again."

Janek: "What do you do for your pest control?"
Boy:"My father can´t have kids anymore. He has this tube inside the balls and my mom also can´t have any. How`s that word when you can´t have kids anymore? My father has that"
Janek:"That`s nice to hear, but I´m with pest control."
Boy: "Aaaaaaa"

Sõnum Helenilt ülerahvastatud baaris: Tulge tahapoole, siin on baar ja disko.

Lõpetuseks veel niipalju, et golfipall on sees täiesti kummist.
Vaata ise.

Tere,

käisime söömas. Puhvetis. Hiiglama hää oli. Söö palju jaksad. 300 Eesti raha maksis, aga oli väärt igat penni. Selline koht. Indiaanlaste reservuaat, kelledele on lubatud kasiinode pidamine, kuna valge mees nende maad ära võttis. Tavakalifornialane sellist luksust endale lubada ei saa.

Siin valmistume kulinaarogiaks.

Väike stiilinäide pakutavast. Oli väärt söömaaeg.


Täna kolime välja. Viimased plõksud ka.



.
.
.

tereterekest

Seekord olen sunnitud vabandama kogu ootusäreva sõpruskonna ees, kes pikisilmi uut postitust ootanud on. Esiteks lahkume kodust kell 7.50 ja jõuame tagasi kella 9 ajal, mis jätab väga vähe aega personaalsetele tegevustele. Pmst midagu süüa, hommikuks midagi ette valmistada ja ära unele. Nädala sees on rihm ikka suht maas ja kumm töss.

Kuna kuu ajaga jõuab väga palju juhtuda, siis peaks olema ka millest kirjutada. Eks ma siis hakka nüüd meenutama. Eriti kuna praegu on pilves ilm ja pühapäeva hommik.

Esimese asjana tuleb meelde, kuidas lätlasele Eesti keelt õpetati, kuna meie seltskonnas on üks läti-eesti paarike. Päris intrigeeriv, eksju. Teada on, et iga enesest lugupidav lätlane on ära õppinud Eesti keeles kõige laialt levinuma fraasi. Nendele, kes pole lätlastega kokku puutunud - see fraas pole tere hommikust vms. See fraas on: "situ ruttu karu tuleb!" Lisaks sellele fraasile õpetati ka järgnev dialoog, mis pole meie välja mõeldud, vaid selle õpetas lätakale tema eestisoost kaasa.
J: Tsau!
K: Tsau!
J: Minu nimi on Janis. Tore tutvuda.
K: Tore tutvuda.
J: Ole vait naine, näita tussut.
K: (avab püksiluku)
J: Oi tussu on suur ja karvane. Lähme vanni seksima.
Pmst peale sellise oskuskeele omandamist pole lätakal probleemi Eesti ööklubides skoorimisega. Tubli poiss. Jälle üks inimeseloom maamuna peal andekam.

Teisena tuleb meelde järjekordne külastuskäik golfi harjutusväljakule. Taas Carlsbadis, seekord suurema seltskonnaga. Seekord tuli juba paremini välja. Arenguruumi veel siiski on.


Ühel nädalavahetusel käisime Balboa pargis. Päris tore kohake. Eriti meeldejääv oli IMAX kino. Kes pole seal käinud, siis minge kindlasti. Erinevus tavakinost seisneb eriti suures ekraanis, mis ulatus poolkerakujuliselt vaatajate peade kohale. Lõi hästi võimsa tunde. Film oli galaktikate tekkest. Väisasin ka automuuseumi, mis polnud küll suurem asi. Autolembeste ameeriklaste kohta oleks oodanud enamat. Õnneks oli neil ka üks kompvep pakkuda. Üks kenamaid liikureid üldse. Voilaa, Testarossa!


Elus poleks uskunud, et mai kuus Eestis on sooja rohkem, kui siin Lõuna-Californias. Täiesti uskumatu, aga 13 mai oli siin kõigest 22 kraadi kui Tallinnas lajatas 26. Global warming indeed.

Viimased kuud on siinmail jäänud. Ostsin käsikaalu, et hakata kohvreid kaaluma. Möödas on need head ajad, kui sai kaks kohvrit hüva kaupa meretagant kodumaale toodud. Nüüd nöörivad teise kohvri eest 50 taala. Ikka odavam kui pakiga saata, kuid siisiki. Hilpe olen viimase kümne kuuga jõudsasti soetanud. Läpaka ostsin ka. Kolmapäeval peaksin kätte saama, äkki siis läheb blogimine ka turjakamaks.

Rohkem ei turtsata seekord.

Tere, seekord ei oodanud ära rahvamasside kaeblikku hala teemal, et miks blog ei uuene ja otsustasin natuke proaktiivne olla. Panin mussi mängima, seekord miskit lapsepõlvest midagi sellist. Väga mõnus igatahes. Libistan Bud Lighti, mida siinmaalased õlleks nimetavad ja hakkan kribama. Muideks Noop võiks vähe suurematele turgudele keskenduda. Mõnus kui Lõuna-Californias saaks poest Aleksandrit või Premiumit osta.
Täna oli siinkirjutajal esimene tõsisem kokkupuude pisikeste pallide auku ajamisel, nimelt jõudsin esimest korda gofi harjutusväljakule. Greenile pole veel jõudnud ja arvestades tänast tulemust, siis ei lähe ka mitte niipea. Ostsime ämbritäie pallikesi, 153 tükki 14 taala eest , kaikad anti niisama kaasa. Läksime ja hakkasime lahmima. Just see verb kirjeldab kõige adekvaatsemalt meie tegevust. Kuna kellelgi polnud aimu tehnikast, siis lahmis igaüks nii, kuis mõistis. Kellel natuke aimu golfist, see saab aru järgnevat pilti uurides.

Nagu näha, viib puudub tehniline ettevalmistus selgele ebaõnnestumisele. Jõudu on, aga kui see jõud kõik pallist mööda läheb, siis ei juhtu midagi. Nagu mul korduvalt ka juhtus. Väike selgitus siis ka. Vasak jalg peab olema palliga samal sirgel, vasak käsi peab jääma sirgeks kogu löögi kestel ja vasaku ja parema käe asukoht peab olema ära vahetatud. Selle tarkuseni jõudsin peale mitmete koledate löökide tegemist kui mu juurde astus üks kogenum mängija ja asja ette näitas. Pärast tuli juba välja ka. Korra sain isegi 150 kätte. Meetrit, noh. Väga meeldiv oli igatahes.
Kaks korvitäit palle minema pekstud, sõitsime lõunasse. Väikelinna nimega La Jolla, mis kuulus oma hüljeste poolest. Hea lugeja ei pea nüüd järgmist pilti vaadates ehmatama. Tegelased rannas lihtsalt vedelevad, pole üldse surnd, nagu võiks arvata. Selle ranna nimi on laste rand, linn ehitas selle muuli sinna, et lastel oleks hää sulistada, kuid hülged tulid ja võtsid üle. Nüüd ei sulista ise ega lase lastel sulistada.



Ronisin ise ka hüljestega ühele pildile.

Pelikanid.

Järjekordselt olema ma vaimustuses oma seebikarbist, mis väga heade piltidega hakkama sai. Eks oma töö tegi ka kalifornia päike. Tänu temalegi. Eelmine nädalavahetus olime San Diego vanalinnas ja uues ka natuke. Töllerdasime niisama ringi ja tegime mõned kenad klõpsud. See siin on vanas linnas:

ja see siin on uues linnas.

Ja sellise tarkuse leidsin ühelt särgilt vanas linnas.

masside tungival soovil...

... olen sunnitud jälle natuke kirjutama. Kuna see kuu polegi saanud muljetada, siis ka tagumine aeg. Panin just liha muide marinaadi, et saaks õhtul väikse grilli taas teha. Ilm on meil kena. Eile oli 26 kraadi, mistõttu on enamusel juba ka joodikupäevitus. Kohalikud kutsuvad seda farmers taniks. Täna on 25, aga kahjuks pilves, seega basseini äärde pole mõtet minna. Eilne sai raisatud poodlemise peale. Kuna eelmine nädal keerati kella, siis pikenes valge aeg ja seega ka meie tööpäev. Päris hästi andis endast nädala lõpus tunda. Õhtul tegime natuke pokkerit. Kaotasin neli taala, aga lõbus oli.
Veebruari lõpus tulimeile uus grupp. Kolm leedukat ja lätakas.
Uus grupp on täitsa tore. Müüvad nagu loomad. Väga tublid on. Eks me ka pinguta rohkem, et head eeskuju näidata. Igaüks meist sai endale õpilase. Ma sain läti neiu. Haarab kõike lennult ja on muidu tubli. Selle grupi fenomen on sama, mis meie omalgi. Naised müüvad alguset peale paremini. Esimesel päeval viisime rahva hollivuudi vaatama. Järgmine päev tegime väikse tuuri mereranda

ja peamistesse ostukeskustesse. Meenus enda esimesed korrad kui sai Ross või Marshalisse sisse astutud. Oh, jah. Kahjuks on ainuke grupipilt tehtud otse päikesesse, mistõttu ei pruugi inimesed antud pildil äratuntavateks osutuda. Noored elavad neljakesi omas korteris, on kenasti aklimatiseerunud ja naudivad SoCali.
Täna pidime loomaaeda minema, kuid 37dollarine pilet suutis otsustavalt kõigi meelt muuta. Seega passime niisama kodus. Ostsin endale teise kohvri ka juba. Kuna mul riidekappi pole, siis kulub marjaks ära. Pikad tööpäevad ja vähene sportlik aktiivsus on hoogsalt mu päästerõnga dimensioone laiendanud. Nii, et rannas vist ikka ei näe :) sellest hoolimata üritan ikka paar korda nädalas tee squashisaali leida, et leedukal nahk kuumaks kütta või siis lätaka käest ise tulised saada. Selline on kahjuks tugevusjärjestus sellel spordialal. Küll ma arenen. Kui kodumaale naasen, siis olen valmis igaks väljakutseks, nii et parendage oma squashioskuseid! Selleks korraks said mõtted otsa. Järgmine kord uute mõtetega!

o.

ahoi

Tere ja kohe pean hakkama vabandama nende ees, kes iga päev mu blogi piiluvad ja sealt midagi uut ei leia. Sorri, aga kogu aeg ikka ei jõua ka :) Nüüd siis natuke jõudsin.

Kõige pealt vana võlg. Siin see on, selle aasta esimene grill.

Täitsa maitsev sai. Mahlane ja puha.

Meeldiva üllatusena tuli Tartu sõprade hädaabipakike. Nädal varem oli lätakas saanud kodust paar kilo head-paremat. Nüüd siis sain ma ka. Kahjuks oli hapukoore realiseerimistähtaeg möödas ja Sassist ainult kest, aga vormileib lätaka kilu tomatiga maitses ülihää. Väike kompositsioon saadetust.


Suurem edu on saatnud mind söögitegemise vallas. Häda ajab tedre kööki või kuidas see vanasõna nüüd oligi. Igatahes esitlen endatehtud kotlete. Väga maitsvad. Iseenesest mõista.



Kui meil on vastlad, siis siin on Mardi Gras. Meil lastakse liugu, siis siin tuleb helmeid püüda ja endale kaela panna. Nii on vägevam. Või midagi sellist. Igatahes sellest üritusest ma aru pole väga saanud. Veebruari teisel teisipäeval on Mardi Gras. Jälle tuli San Diegosse minna. Just nagu Halloweeni ajal. Kui nüüd tähelepanelik lugeja mäletab, siis seal linnas me oma Halloweeni veetsime. Vabaõhuüritus Monster Bash. Seekord siis Mardi Gras. Sama teema. Peatänav kinni pandud. Kuus lava, valju muusika ja poolpaljaste näitsikutega.
Nagu see siin.

Et rahval igav poleks, sissustasid tänavaäärsed pubid-klubid erinevate aktiviteetidega. Näiteks selle koha akendelt loopisid kenad naisolevused möödakõndivaid linnakodanikke helmestega. Ma sain ka ühe. Juhuu.


Järgneva klubi ees oli rahvamass sootuks suurem, kuna jagati tasuta jooki. Joogi saamiseks pidi seda ainult läbi jääkuubiku jooma. Juuresolev pildimaterjal räägib enda eest.

Eestvaates ei pruugugi see pilt nii hull olema, kuid profiil annab selge ülevaate.


Hästi halva valguse tõttu ei saanud väga häid kaugvõtteid teha. Üritasin massi jäädvustada.


Kell 11 hakkas kella kümnene paraad ka pihta. Läbi rahvamassi vurasid erinevat masti masinad suure hulga rahvaga, kes helmeid loopisid.
Just niimoodi.

Nutikas komplekt tualettpaberist ja lehepuhurist. Töötas nagu kellavärk. Ühe hetkega oli rull paberit rahva seas.

Jõuluvana tuli ka.

Ja nüüd kompvek kõigile neile, kes on teadlikud ühest teisest tegevusest, mis Mardi Gras'iga seotud. Nimelt fläshimine. Siinkohal tervitaks Katut.


Niisiis seekord ülevaade antud. Ah jaa, üks nädal käisime kartidega sõitmas. Lätakale panin ära, aga pärast oli nii paha olla, et olla ei tahtund. Nägin välja nagu oleks hauast tulnud või siis sinna minemas. Järgmine nädal saabub rahvast juurde. Esimest korda peale seitset kuut inimesed tulevad, mitte ei lähe. See on midagi uut. Kolm leedukat ja üks lätakas. Eks ma siis hoia ikka kursis, kuidas tõsieluseriaal edeneb!
Päikest kallile lugejale.

o.

tere tööinimesed

Nagu ka kallis lugeja, käin ka mina taas tööl. Vahelduseks täitsa tore :)

Mõtsingi täna natuke tööjuttu ajada ehks siis juhtumustest natuke pajatada.

Näiteks juhtus lätakaga järgmine lugu. Tutvustas uksel oma putukavärki ühele tüübile, kes kenasti ära kuulas. Läks siis meie lätakas taha aeda inspektsiooni tegema, järgnes tüüp talle pärast mõningat pausi selle vahega, et oli eneselt särgi heitnud. Lätakas noor ja julge, ei teind kartmagi. Äriks seekord ei läinud, kuid kui olime oma lõunapausil, siis potsatas lätaka kõneposti järgmise sisuga teade. Väreleva ja ilmselgelt närvis hääletooniga meeshääl tutvustas ennast ja meenutas, et tema ongi see palja ülakehaga tüüp, kelle aias lätakas inspektsiooni tegi. Peale palja ülakeha mainis ka hääl kõnepostis, et ta peab oma partneriga veel arutama, aga kui lätakas peaks tahtma juukseid lõigata, siis pakkus lahke meeshääl talle tasuta juukselõikust. Ristisime lätaka nüüd geimagnetiks. Ilus poisslapse nimi, nagu Türanno. Tervitaks selle koha peal Janekut.

Mul tuli üks naisterahvas uksele ja ütles, et I do not do on the front door.... saa siis neist aru.

Kõige pullim lugu oli siis kui meid politsei kinni pidas. Esiti arvasin, et eksisin mõne liikluseeskirja sätte vastu, kuid tuli välja, et keegi oli meile politsei kutsunud, kuna sealkandis olla just sissemurtud. Õnneks kraavipervele kõhuli meid ei käsutatud. Siis selgus, et firmal pole äriluba selles piirkonnas, mille peale linnavalitsus nõudis, et meile trahvi tehtagu, nulltolerants noh. Õnneks oli politseil südant ja lasi neli Ida-Eurooplast minema. Kogu trall kestis hea tunnikese. Peale kahe patrullauto ilmusid veel kaks uurijat ka kohale. Nagu päris filmis kohe. Vot, varsti kirjutan ja näitan pilte meie uuest eluasemest ja sellest kuidas ma kana grillisin.

o.

Tere taas üle pika aja.

Tänaseks on Havail juba ära elatud ja Kaliforiasse tagasigi kolitud.
Kõigepealt viimastest päevadest Havail. Kats jõudis kenasti meiega ühineda. Suur oli tema pettumus nähes meie pruuni jumet. Järgmine päev otsustas ta kohe hooga järgi võtta, kuid tulemust võite näha järgmisel pildil. Päevaga imet ei tee.


Õhtul tegime väikse pubituuri. Kuna oli teisipäev, siis loomulikult kogunes kogu Waikiki Moose McGillycuddy's nimelisse lõbustusasutusse. Peamine põhjus oli, et joogid maksid üks, kaks ja kolm taala. Sissepääsu eest nõuti kümps. Seadsime siis meiegi omad sammud sinna. Koht oli rahvast pungil ja kastsime meiegi hääs odavas joogis omi keeli. Väike pildike ka. Mina oma naistekarjaga. Enamus tüüpe olid elu kadadad kui ma kolme põhjamaa piigaga saali astusin. Lahe


Järgmine päev otsustasime natuke kultuuri teha. Kuna Kats tahtis ka Pearl Harborit näha, siis olime selle ettevõtmise tema tulekuni edasi lükanud. Nüüd siis tegime selle ära. Kõik olid kursis lähiajalooga ja olid filmi näinud. Päris omamoodi tunne oli viibida kohas, mis mägib ajaloos väga suurt rolli. Nimelt põhjustas japside rünnak Pearl Harborile ameeriklaste sekkumise Teisse Maalimasõtta. Selline näeb PH praegu välja.



Kahjuks oli peaatraktsioon sõjalaev Missouri remondis, seega suundusime allveelaeb Bowfini uudistama. Oli ilma näinud ja teinud ja sõjas käinud. Frisco kaldal oli ka üks taoline, kuhu sisse me ei läinud, siis seekord vaatasime massina üle. Oli vaatamist väärt. Kaldalt anti pleieritaoline aparaat kätte ja sai iga asja juures natuke tarka juttu kuulata. Kiiduväärt lahendus on see audiogiid, kuna ega väga lugeda enam ei viitsi. Sama lahenduse üle tundsime ka siirast rõõmu Alcatrazis.


Proovisin koiku ära, erikuradi kitsas magamisase ikka.

Tagasi maal sai erinevaid seadeldisi katsuda.
Nagu näiteks see 40mm quad gun assembly õhutõrjeks või allveelaevade vastu.

Helen poseerib japside Kaiteni taustal. Kaiten tähedab sündmuset käigule radikaalset tagasikäiku andma. Päris tabav nimi suitsiiditorpeedole. Pisike japs istus seal sees ja sõitis vee all vaikselt oma surmale vastu. Asjanduse ninas asus 1,5 tonni lõhkeainet. Statistika järgi hukkus 96 Kaiteni pilooti, nendest treeningul 16.


Siis viidi meid edasi Pacific Aviation Museumi. Järgneval pildil olev torn peaks tulema tuttav ette kui PH film veel meeles. Kui pole siis vaadake uuesti.


Muuseum ise asus vanas angaaris ja oli väga muljetavaldav, kuna selles olid eksponeeritud kõik lennuvahendid, millega PHd rünnati, samuti ka vasturünnaku lennukid. Kahjuks oli valgus väga vilets ja mu seebikarp ei saanud väga heade piltidega hakkama. Pildike, kuidas siis jänikdele ära tehti. Küll korraks, ent siiski.


Selline näeb välja põhjalastud USS Arizona memoriaal päriselus..

ja selline maketina.

Ise kahjuks sinna peale ei jõudnudki.
Kogu päev läks selle ürituse peale ära. Õhtul käisime veel Katsi ujutamas.

Järgmiseks päevaks olime endale rendika võtnud, et saarele ring peale sõita. Sellise sinise Dodge saime. Täitsa tore oli. Jälle sai kasutada selliseid mõnusi nagu püsikiiruse hoidik ja kesklukustus, millest meie valge vann ilma on jäetud. Imelik oli aga see, et peegleid pidi ikka ise käega painutama.


Autoredist leidsime minfi flaieri, kus lubati 45 taala eest viia koske vaatama. Kuna auto oli nüüd olemas ja tädi letist näitas tee kätte, siis võtsime vaevaks natuke langevat vett kaeda. Leidsime raja üles. Paar kilti mööda vihmametsa varahommikul. Lausa lust.


Selline juga siis. Kuna paar aastat tagasi otsustas hunnik kive ülevalt alla sadada, siis oli kogu ala piiratud ja kose alla minna ei saanud. Klõpsisime paar pilti ja matkasime tagasi.

Kats surmatrotsivat hüpet sooritamas.

Ahvi aastal sündinuna kiindusin bambusevõssa.


Soe kliima üle plätu ei kannata jaga panna, kuid öösel sadanud vihm tegi tee väga poriseks. Kes plätut kandnud, see teab, mis selline kombnatsioon annab. Kes ei tea, vaadaku järgmist pilti.

Mina kavala inimesena kandsin rihmikuid. Hea ja puhas tunne oli vaadata kui kogu ülejäänd kamp ojas oma sõrgu pesi.


Edasine sõit jätkus Kailua, USA nr 1 ranna poole. Kahjuks oli ilm pilves, aga rand muljetavaldavalt kaunis.

Noored sisustasid aega selviisil.

Lõunaks peatusime sellises toidukohas. Hoolimata Euronõuete täielikust puudumisest viis värske krevett keele alla.

Tagasiteel puhkasime veel põhjarannikul ja käisime Brutust vaatamas.
Tema ongi Brutus. Kahjuks oli ta üksinda. Parematel päevadel on temataolisi kümne ringis.

Ta lubas mul ka pildile tulla.

Õhtuks olime kõik väsinud. Käisime veel poest läbi ja ostsime värsket ananassi. Väga hää oli.

Järgmine päev kolisime oma toast välja ja läksime teise hotelli, mis asus pool kiltsa eemal. Kuna check oudi ja ini vahel oli neli tundi, siis sisustasime selle rannasvedelemisega. Time well spent!
Eelviimane päev võtsime end kokku ja käisime surfamas. Laine polnud küll suurem asj, aga korra sai ka pikem sõit tehtud. Alul plaanisime lauad võtta kuueks tunniks, kuid peale pooltteist tundi olime kõik kütsed. Tegin investeeringu ja ostsin endale rashguardi, et enam ei peaks valutavate niplite pärast halama.

Õhtul tegime veel viimase peotuuri, kus tibud said end taas üles lüüa.
Viimane päev oli suht pilves ja selle veetsime poodeldes. Hommikul kell 4 oli äratus, kuna lend läks kell 7. Kuna takso tellimine oli kallis, siis tellisime limu. Taksosõit maksab 40 taala, limu saime 32ga. Äss diil!


Teleekraan teavitamas sihtpunkti.

Oahu saar pealtvaates

Lõunaks jõudsime LAXi tagasi, kus tunni aja pärast korjati meid peale ja toodi esmalt Temeculasse ja sealt sõitsime edasi meie uude elukohta San Marcoses. Hea üllatusena olid meie asjad juba sisse kolitud. Elame nüüd korteris, kus kaks tuba ja loft, kus mina magan. Alguses tekitas tubade jagamine väikseid pingeid, kuid asi laabus. Paar päeva saime end sisse seda. Peale seda juba tuli tagasi põllule minna. Esimestel päevadel müüsime kuus lepingut, mis oli väga hea tulemus. Lauba pidasime Katsi äraminemise pidu. Tema on nüüd tagasi kodumaal. Esmaspäeval otsustas Katu, et temal pole enam fun ja tema läheb ära koju. Tehtud mõeldud ja nüüd olemegi neljakesi. Nädala sees sadas kõvasti ja tormas, mistõttu välja väga palju ei saanud. Kui nüüd lugeja kogu selle läbi luges, siis väga tubli. Mul võttis kaks tundi, et see kokku kirjutada ja meelde tuletada. Või oli vastupidi. Igatahes lähen ära tundile. Homme vaja tööle minna. Muide, meil on siin 23 kraadi sooja.

olge tublid!