Väga intrigeeriv pealkiri, mõtleb kindlasti kallis lugeja. Tõsi tõsi, ja et mitte hoida lugejat kannatamatuses, siis siin hommikuvaade meie aknast.
Lugu ise sai alguse sellest kui käisime õhtal linna pääl jalutamas ja äkitse hõikas üks tüüp, et kas oled 28. Üllatunult vastasin, et jah. Väga hea, tule meie korterite presentatsioonile. Samal hetkel meenus mulle mu Vegase tripp, kus mulle sama pakkumine tehti, kuid kuuldes, et ma Eestist pärit, kaotati huvi. Kuna nüüdseks on mul olemas juba kalifornia juhiluba, mis tõendab, et ma peaaegu ameeriklane. Seega kvalifitseerusin. Ja lubati veel buffeehommikusöök ja 100 taala, olin käpp.
Järgmine päev marssisime kohale, pugisime kõhu täis ja olime valmis kahetunniseks presentatsiooniks. Olime valmis hullemaks. Tegu oli pmst puhkuseosakutega tegeleva firmaga. Väga mõistlik asi. Pmst saad iga aasta posu punkte, mille eest saad valitud hotellides üle maailma ööbida. Väga korralikud hotellid ja väga paindlik süsteem. Kui oleks 21k taala kuskil vedelemas, siis oleks selle ära võtnud küll. Hästi tore tädi oli, kes seda asja meile tutvustas. Natuke kahju oli isegi talle pettumust valmistada, aga see selleks.
Koos reklaammaterjaliga anti kaasa ka posu kuponge, millest ühega sai katamaraanisõidu poole odavamalt. Sobis. Kuna olime suure osa päevast siseruumis presekat kuulanud, sobis meresõit hästi. Tegu oli võidusõidu katamaraaniga. Selline nägi meie kaunitar välja.
Eestvaates näeb katamaraan selline välja. Juhuks kui mõni lugeja ei ole kursis katamaraanide kehaehitusega.
Ma olen korra jahiga Pirital seilanud, kuid see polnd väga suur elamus ja ajas pigem kalu toitma. Seekord ei tulnud pettuda. Vaiken ookean, soe tuul, kiire paat ja palju nalja. Viimane oli tingitud kõrgendatud meeleolust, milles oma rolli mängis ka kipperi kiire tegutsemine alkoholi distributsiooni osas. Kipper palus ennast jäneseks kutsuda. Siin demosntreerib jänes kuidas tuleb päästevestiga toimida kui paat peaks kummuli minema.
Lennufirmadel on, mida õppida!
Nimelt asetses katamaraanil ka väike minibaar. Baari hinnakiri koos kapteniga on nähtaval järgmisel pildil.
Rummikoks kolm taala. Juhuu. Viiekas šeikeri eest ja sõit võis alata.
rummita
ja rummiga
Siis lasti purjed alla ja saime hoo üles. See oli sõnulkirjeldamatu. Isutsime katamaraani ninas võrgu peal. Seega oli aja küsimus, mil me märjaks saame. See aeg tuli ruttu. Järgnevad pildid annvad kenasti edasi meele- ja ilmaolud.
Merelt avanes kena vaade saarele ja teist korda nägime vikerkaart.
Eelnevalit piltidelt tundis tähelepanelik lugeja kindlasti ära mäe, mille otsa ma paar päeva tagasi jalutasin ja kus mu puus ennas tundma andma hakkas. Lugeja meelerahuks võin öelda, et puusaga on kõik korras.
Tagasiteel sai veel kalu toidetud, küll küpsistega, mitte maos leiduvaga...
... ja Katu ja jäenes proovisid üksteise päikseprille, mille üle väike abiline siirast rõõmu tundis.
Poolteist tundi merel oli greit suksess. Õhtul käisime veel all you can eat buffees, mis pani pühapäevale kena punkti.
Mahalo!
No comments:
Post a Comment