Tere taas üle pika aja.

Tänaseks on Havail juba ära elatud ja Kaliforiasse tagasigi kolitud.
Kõigepealt viimastest päevadest Havail. Kats jõudis kenasti meiega ühineda. Suur oli tema pettumus nähes meie pruuni jumet. Järgmine päev otsustas ta kohe hooga järgi võtta, kuid tulemust võite näha järgmisel pildil. Päevaga imet ei tee.


Õhtul tegime väikse pubituuri. Kuna oli teisipäev, siis loomulikult kogunes kogu Waikiki Moose McGillycuddy's nimelisse lõbustusasutusse. Peamine põhjus oli, et joogid maksid üks, kaks ja kolm taala. Sissepääsu eest nõuti kümps. Seadsime siis meiegi omad sammud sinna. Koht oli rahvast pungil ja kastsime meiegi hääs odavas joogis omi keeli. Väike pildike ka. Mina oma naistekarjaga. Enamus tüüpe olid elu kadadad kui ma kolme põhjamaa piigaga saali astusin. Lahe


Järgmine päev otsustasime natuke kultuuri teha. Kuna Kats tahtis ka Pearl Harborit näha, siis olime selle ettevõtmise tema tulekuni edasi lükanud. Nüüd siis tegime selle ära. Kõik olid kursis lähiajalooga ja olid filmi näinud. Päris omamoodi tunne oli viibida kohas, mis mägib ajaloos väga suurt rolli. Nimelt põhjustas japside rünnak Pearl Harborile ameeriklaste sekkumise Teisse Maalimasõtta. Selline näeb PH praegu välja.



Kahjuks oli peaatraktsioon sõjalaev Missouri remondis, seega suundusime allveelaeb Bowfini uudistama. Oli ilma näinud ja teinud ja sõjas käinud. Frisco kaldal oli ka üks taoline, kuhu sisse me ei läinud, siis seekord vaatasime massina üle. Oli vaatamist väärt. Kaldalt anti pleieritaoline aparaat kätte ja sai iga asja juures natuke tarka juttu kuulata. Kiiduväärt lahendus on see audiogiid, kuna ega väga lugeda enam ei viitsi. Sama lahenduse üle tundsime ka siirast rõõmu Alcatrazis.


Proovisin koiku ära, erikuradi kitsas magamisase ikka.

Tagasi maal sai erinevaid seadeldisi katsuda.
Nagu näiteks see 40mm quad gun assembly õhutõrjeks või allveelaevade vastu.

Helen poseerib japside Kaiteni taustal. Kaiten tähedab sündmuset käigule radikaalset tagasikäiku andma. Päris tabav nimi suitsiiditorpeedole. Pisike japs istus seal sees ja sõitis vee all vaikselt oma surmale vastu. Asjanduse ninas asus 1,5 tonni lõhkeainet. Statistika järgi hukkus 96 Kaiteni pilooti, nendest treeningul 16.


Siis viidi meid edasi Pacific Aviation Museumi. Järgneval pildil olev torn peaks tulema tuttav ette kui PH film veel meeles. Kui pole siis vaadake uuesti.


Muuseum ise asus vanas angaaris ja oli väga muljetavaldav, kuna selles olid eksponeeritud kõik lennuvahendid, millega PHd rünnati, samuti ka vasturünnaku lennukid. Kahjuks oli valgus väga vilets ja mu seebikarp ei saanud väga heade piltidega hakkama. Pildike, kuidas siis jänikdele ära tehti. Küll korraks, ent siiski.


Selline näeb välja põhjalastud USS Arizona memoriaal päriselus..

ja selline maketina.

Ise kahjuks sinna peale ei jõudnudki.
Kogu päev läks selle ürituse peale ära. Õhtul käisime veel Katsi ujutamas.

Järgmiseks päevaks olime endale rendika võtnud, et saarele ring peale sõita. Sellise sinise Dodge saime. Täitsa tore oli. Jälle sai kasutada selliseid mõnusi nagu püsikiiruse hoidik ja kesklukustus, millest meie valge vann ilma on jäetud. Imelik oli aga see, et peegleid pidi ikka ise käega painutama.


Autoredist leidsime minfi flaieri, kus lubati 45 taala eest viia koske vaatama. Kuna auto oli nüüd olemas ja tädi letist näitas tee kätte, siis võtsime vaevaks natuke langevat vett kaeda. Leidsime raja üles. Paar kilti mööda vihmametsa varahommikul. Lausa lust.


Selline juga siis. Kuna paar aastat tagasi otsustas hunnik kive ülevalt alla sadada, siis oli kogu ala piiratud ja kose alla minna ei saanud. Klõpsisime paar pilti ja matkasime tagasi.

Kats surmatrotsivat hüpet sooritamas.

Ahvi aastal sündinuna kiindusin bambusevõssa.


Soe kliima üle plätu ei kannata jaga panna, kuid öösel sadanud vihm tegi tee väga poriseks. Kes plätut kandnud, see teab, mis selline kombnatsioon annab. Kes ei tea, vaadaku järgmist pilti.

Mina kavala inimesena kandsin rihmikuid. Hea ja puhas tunne oli vaadata kui kogu ülejäänd kamp ojas oma sõrgu pesi.


Edasine sõit jätkus Kailua, USA nr 1 ranna poole. Kahjuks oli ilm pilves, aga rand muljetavaldavalt kaunis.

Noored sisustasid aega selviisil.

Lõunaks peatusime sellises toidukohas. Hoolimata Euronõuete täielikust puudumisest viis värske krevett keele alla.

Tagasiteel puhkasime veel põhjarannikul ja käisime Brutust vaatamas.
Tema ongi Brutus. Kahjuks oli ta üksinda. Parematel päevadel on temataolisi kümne ringis.

Ta lubas mul ka pildile tulla.

Õhtuks olime kõik väsinud. Käisime veel poest läbi ja ostsime värsket ananassi. Väga hää oli.

Järgmine päev kolisime oma toast välja ja läksime teise hotelli, mis asus pool kiltsa eemal. Kuna check oudi ja ini vahel oli neli tundi, siis sisustasime selle rannasvedelemisega. Time well spent!
Eelviimane päev võtsime end kokku ja käisime surfamas. Laine polnud küll suurem asj, aga korra sai ka pikem sõit tehtud. Alul plaanisime lauad võtta kuueks tunniks, kuid peale pooltteist tundi olime kõik kütsed. Tegin investeeringu ja ostsin endale rashguardi, et enam ei peaks valutavate niplite pärast halama.

Õhtul tegime veel viimase peotuuri, kus tibud said end taas üles lüüa.
Viimane päev oli suht pilves ja selle veetsime poodeldes. Hommikul kell 4 oli äratus, kuna lend läks kell 7. Kuna takso tellimine oli kallis, siis tellisime limu. Taksosõit maksab 40 taala, limu saime 32ga. Äss diil!


Teleekraan teavitamas sihtpunkti.

Oahu saar pealtvaates

Lõunaks jõudsime LAXi tagasi, kus tunni aja pärast korjati meid peale ja toodi esmalt Temeculasse ja sealt sõitsime edasi meie uude elukohta San Marcoses. Hea üllatusena olid meie asjad juba sisse kolitud. Elame nüüd korteris, kus kaks tuba ja loft, kus mina magan. Alguses tekitas tubade jagamine väikseid pingeid, kuid asi laabus. Paar päeva saime end sisse seda. Peale seda juba tuli tagasi põllule minna. Esimestel päevadel müüsime kuus lepingut, mis oli väga hea tulemus. Lauba pidasime Katsi äraminemise pidu. Tema on nüüd tagasi kodumaal. Esmaspäeval otsustas Katu, et temal pole enam fun ja tema läheb ära koju. Tehtud mõeldud ja nüüd olemegi neljakesi. Nädala sees sadas kõvasti ja tormas, mistõttu välja väga palju ei saanud. Kui nüüd lugeja kogu selle läbi luges, siis väga tubli. Mul võttis kaks tundi, et see kokku kirjutada ja meelde tuletada. Või oli vastupidi. Igatahes lähen ära tundile. Homme vaja tööle minna. Muide, meil on siin 23 kraadi sooja.

olge tublid!

Tere ja head uut aastat!

Kuna viimati sai eelmine aasta millestki räägitud, siis tuleb kaotatu tasa teha. Mis siis peale jõule juhtus? Järgmine päev läksime jälle tagasi saare põhjakaldale, kus lained ja tuul. Seekord panime rannaga veits mööda ja lõpetasime mingis pere- ja vanainimeste kuurordis. Ilmselgelt oli seal igav ja rand polnud samuti suurem asi hoolimata lahedast nimest, turtle bay, ei näinud seal ühtegi kilpkonna. Peesitasime mõned tunnid ja seadsime oma sammud Dole ananassikasvatuse poole, mis kunagi oli suurim maailmas ja andis üle poole kogu maailma ananassisaagist. Päris äge, mõtleb kallis lugeja kindlasti.

Selline näeb välja tilluke ananass.

Sellise rongiga viidi meid sõitma. Seda loomulikult pärast seda kui olime oma dollarid rongipileti vastu vahetanud. Sõit kestis pea pool tunnikest ja selle aja jooksul viidi meid kurssi ananassikasvatuse hingeeluga.

Selline põõsastik. Paned taime maha ja 20 kuu pärast on vili valmis.

Kõige vingem atraktsioon oli põõsastest tehtud labürint. Ma olen tahtnud sellises asjas ringi kolada, nüüd siis avanes võimalus. Nimelt aastal 2001 oli see ka maailma suurim. Et kallis külaline ei peaks niisama seal kondama, anti kaasa kaart, millele oli märgitud kuus tšekkpointi, mis tuli läbida ja igas sai väikse templi teha oma kaardile. Rekordaeg oli vist 13 minutit. Meil läks aega 40 mintsa, mis oli ka tingitud võibolla sellest, et mul oli kaasas kaks kaardilugejat. Igatahes oli põnev päev.

Järgmine päev sai jälle rannas vedeletud. Isegi täpselt enam ei mäleta, aga peale seda päeva tuli küll meeldejääv päev. Nimelt vananesin jälle aasta võrra. Juhuu! Lõunasöögi tegime all you can eat sushi kohas. Nimelt pakuvad nad seal sünnipäevalapsele tasuta lõunasöögi. Väga lahe koht. Kõikvõimalikud eirnevad sushid ja muu orientaaltoit. Väga maitses. Sain ka toreda kingituse oma kaaslastelt. Õnneks on kallite lugejate hulgas ka alaealisi, seega ei saa kingitusest pilti üles panna :)

Õhtustasime Cheesecake Factorys, mis pakub oma menüüs kõikvõimalikke maiusi.

Õieti polnud tahtmist midagi rohkemat teha, oli alul mu mõte, eks ole juba vanust ka. Õnneks tibud sellest ei hoolinud ja tassisid mu linna peale, juba tuttavasse MadDog-i. Lootsin õllega piirduda. Oh, mind optimisti. Kuigi tuleb tunnistada, et õllega ma lõpetasin, mis sest, et see pool tundi hiljem mu seedetraktist tuldud teed lahkus. Toksisime piljardit ja kõik oli tore, kuni kohalikud mängukaaslased mu sünnipäevast teada said ja tekiilat välja käristama kukkusid. Õhtu lõpetasime beerpongi lauas. Beerpong on siinmail väga populaarne joomismäng. Las Vegases on selles isegi turniirid. Pmst tuleb vastase õlletopsi pingpongi pall visata ja tabamuse korral peab vastane õlle ära jooma. Kaotaja joob ära lauale jäänud õlle. Siin ma sihin.

Peale seda saatuslikku, kuid huvitavat lauamängu otsustasin lahkuda, kuna iga maakera liigutus hakkas tunda andma. Koduteel kohtusime veel eestlastega, kellele sai lahkesti näpunäiteid jagatud. Järgmine päev möödus väga rahulikult tuumapohmelli põdedes ja enesele lubades, et see aasta rohkem ei joo. Etterutates võib öelda, et see lubadust sai ka kenasti täidetud.

Uue aasta võtsime Waikiki rannas vastu. Mere pealt olevalt laevalt lasti taevasse võimas ilutulestik. Siin ka mõned pildid.

Tibudel oli oma vein, minul Katsi toodud pindine Sass. Küll kodumaine kesvamärjuke maitses hää


Uue aasta kaks esimest päeva sai kodus passitud ja kõikvõimalikud filmid taasvaadatud. Näiteks tuli LOTRi triloogia. Kolmandaks päevaks orgunnisid Kersti ja Jaanis meile jetisõidu. Tuleb siinkohal tunnistada, et minul kui vanal motohundil oli see riistapuu veel proovimata. Nüüd siis tegin ära. Väga lahe oli. Kupatati kahekaupa jetile ja anti 45 mintsa aega. Väike rada oli vee peale maha märgitud ja minekut.



Peale kümmet ringi vahetasime Katuga kohad ja hakkas tibu kimama. Tuleb tunnistada, et kaasreisijana on hirm suurem. Eriti peale seda kui lainest põhjagaasiga välja tulla ja siis järsult vasakule pöörata. Ja voila! tulemus järgneval pildil.

Läks natuke aega, enne kui fann jätkus, aga jätkus. Need oli elu kiireimaid 45 mintsa.

Siinkohal tuleb tänada kaptenit, kes viitsis pilte klõpsida.
Tänaseks siis kõik!