Teretere.
Käisin õunaraksus. Nagu lapsepõlves, kui sai aia taha hiilitud ja õuntega minema joostud. Seekord võtsin ainult ühe, aga tegu oli granaatõunaga. Meil said need siin just valmis. Järgmine päev küsisin viisakalt ühe burrito käest, ja näe, andiski. Sain kohe kaks tükki. Imehea.
Peale eelmist postitust mind tabanud kriitikatulv võttis sõnatuks. Igav olevat olnud. Kui väga aus olla, siis oli jah. Enam nii ei tee. Materjali oli palju, aga kokku kribada väga ei viitsinud. Järgmine kord teen paremini.
Hakkasime trenni tegema, kuna suvi enam mägede taga pole, siis on tagumine aeg hakata rannahooajaks valmistuma. Järjekordne litakas heas mõttes tuli kui saime hinnapakkumise. Eelnevalt teadsime, et tuleb maksta 29,90 taala kuus. Rämedalt odav kui arvestada, et meie käsutuses on 8 miljoni dollari eest treenimisvahendeid koos ujula, mullivanni ja korvpallisaaliga. Lõpuks hakkame maksma 54,90 kolmepeale ehk siis 18,3 taala kuus näkku. Lugege ja kadestage. Rannas näeme, raisk!
Saturday, October 24, 2009
Saturday, October 10, 2009
ehk siis San Fransisco
Tere Eestlane.
Nädal aega pole rääkinud. Pole jõudnud väga kirjatsura mängida. Suht väsinud olen, kuna eelmine nädal käisime lääneranniku kauneimas linnas - San Fransiscos. Kõik sai alguse sellest, et täitsime oma müügieesmärgid ja meile tehti reis välja. Pmst maksti kütus ja hotell kinni. Meie mure oli kohale jõuda. Hakkasime reede hommikul kell 4 sõitma, et lõunaks kohale jõuda. Enne sõitu kontrolliti ja lisati määrdeaineid meie vanni mootorisse.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, olin ka mina oma nõu ja jõuga abiks. Kunagi ei või teada, mida nooremad kolleegid välja mõtlevad ja mehhaanilisi seadmeid tuleb alati hoole ja armastusega kohelda. Õli ja jahutusvedelik lisatud, võisime sõitma hakata. Kuna lubadega isikuid on viis, saime sõita vahetustega. Tegelt sõitsid ainuld neli, kuna lätaka sõidumaneer kriitikat ei kannata ja seitsme inimese ja valge vanni elusid polnud meil soovi ohtu panna.
Mina olin viimane roolija. Seega leidsin koha vanni põrandal ja
keerasin magama.
Nagu näha ka juuresolevalt pildilt. Natuke kõva küll oli, aga ajas asja ära. Tee peal sai ka mõni pissikas ja grupipilt tehtud. Hästi vinge elamus oli hommikusöök. Puhas ameerika ehk siis peekon ja omlett ja igast muud head asjad. Väga maitsev, väga maitsev.
Pidil kirjutan arvele oma autogrammi.
Kuna see paganama bloggeri kasutajaliides ei ole minu mõistuseni veel jõudnud, siis vabandan lugeja ees, et kõik pildid ei asetse jutu juures, vaid on laiali.
Sellel pildil olen ma lenksus, kasutades manuaalset GPSi ehk väljaprinditud paberilehte, kus instruktsioonid peal. Jõudsime kenasti pärale. Tšekkisime ennast hotelli sisse. Kena hotell. Neli tärni ja puha, aga asus lennujaama kõrval. Seega kesklinnast väga kaugel. Mere äärde jõudmine võttis aega autoga sõites pool tundi. Peamised atraktsioonid asuvadki mereäärsetel kaidel. Kai nr 39 oli sihtpunkt eesmärgiga soetada piletid laevareisile, mis viib Alcatrazile. Just just see kurikuulus saarel asuv vangla, kust võimatu põgeneda.
Unikaalne pilt, mis on jäädvustanud Frisco kolm kõige tuntumat vaatamisväärsust - Golden Gate silla, Alcatraz-i ja Ida-Euroopa turisti.
Selline näeb siis Alcatraz välja Frsico kai pealt
Kai äärde olid pisikesed paadikesed kokku aetud, mille najal oli hea pilte teha, mida ka Ida-Euroopa ja muu maalma turistikesed ära kasutasid.
Saime oma piletid Alcatrazile ära ostetud ja töllasime niisama mööda linna. Lõpuks jõudsime hiinalinna, mis millegi uuega ei üllatanud, kuna olen väisanud ka LA ja Chicago hiinalinnasid.
Ühe toreda klõpsu sain ikka.
Õhtu kulges rahulikult hotellitoas telekat vahtides ja limpsi juues. Meil endal on aint telekas, aga telekanaleid pole, siis oli see väga meeldiv õhta. Lätakas kutsus oma sõbrantsi, kes Sacramentos elab ka meile külla. Saime omal nahal tunda, et suht jama kui mingid omas keeles räägivad ja meie muhvigi aru ei saa.
Järgmine hommik algas Alcatrazi külastusega.
Mõned kommentaarid vangla asukatelt enne paadi peale minekut.
Paadisõit saarele
Pilt, mis vanglasse sisenemisel meid ees ootas. Väga huvitavalt oli kogu ekskursioon korraldatud. Anti pleier kätte ja see juhatas ja seletas, kus ja mida toimus.
Mina kongis istumas.
Siin siis pildikesi kõige kuulsamatest vangidest, kes Alcatrazis istunud. Vasakult esimene on Al Capone.
Sel pildil on see ruum, kus seepi maha visata ei tohtinud. Väga sügava mulje jättis igatahes see koht ja kogu San Fransisco. Õhtul jaurasime veel niisama, käisime Hootersis ja klubitamas. Viimane tähendas sõitu linna ja tagasi kuna ühes klubis esines ATB, kus pilet maksis 75 taala ja teistesse ei saanud sisse, kuna lätakad alaealised olid. Siis leidsime mingi klubi, mille järjekorras väga valget nahavärvi polnud. Peale suuri huvide konflikti me ikka sinna ka ei läinud ja sõitsime limuga hotelli tagasi. Järgmine päev sõitsime mööda rannikut tagasi. Tegime tiiru üle Golden Gate'i ja plõksisime pilte ka.
o.
Nädal aega pole rääkinud. Pole jõudnud väga kirjatsura mängida. Suht väsinud olen, kuna eelmine nädal käisime lääneranniku kauneimas linnas - San Fransiscos. Kõik sai alguse sellest, et täitsime oma müügieesmärgid ja meile tehti reis välja. Pmst maksti kütus ja hotell kinni. Meie mure oli kohale jõuda. Hakkasime reede hommikul kell 4 sõitma, et lõunaks kohale jõuda. Enne sõitu kontrolliti ja lisati määrdeaineid meie vanni mootorisse.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, olin ka mina oma nõu ja jõuga abiks. Kunagi ei või teada, mida nooremad kolleegid välja mõtlevad ja mehhaanilisi seadmeid tuleb alati hoole ja armastusega kohelda. Õli ja jahutusvedelik lisatud, võisime sõitma hakata. Kuna lubadega isikuid on viis, saime sõita vahetustega. Tegelt sõitsid ainuld neli, kuna lätaka sõidumaneer kriitikat ei kannata ja seitsme inimese ja valge vanni elusid polnud meil soovi ohtu panna.
Mina olin viimane roolija. Seega leidsin koha vanni põrandal ja
keerasin magama.
Nagu näha ka juuresolevalt pildilt. Natuke kõva küll oli, aga ajas asja ära. Tee peal sai ka mõni pissikas ja grupipilt tehtud. Hästi vinge elamus oli hommikusöök. Puhas ameerika ehk siis peekon ja omlett ja igast muud head asjad. Väga maitsev, väga maitsev.
Pidil kirjutan arvele oma autogrammi.
Kuna see paganama bloggeri kasutajaliides ei ole minu mõistuseni veel jõudnud, siis vabandan lugeja ees, et kõik pildid ei asetse jutu juures, vaid on laiali.
Sellel pildil olen ma lenksus, kasutades manuaalset GPSi ehk väljaprinditud paberilehte, kus instruktsioonid peal. Jõudsime kenasti pärale. Tšekkisime ennast hotelli sisse. Kena hotell. Neli tärni ja puha, aga asus lennujaama kõrval. Seega kesklinnast väga kaugel. Mere äärde jõudmine võttis aega autoga sõites pool tundi. Peamised atraktsioonid asuvadki mereäärsetel kaidel. Kai nr 39 oli sihtpunkt eesmärgiga soetada piletid laevareisile, mis viib Alcatrazile. Just just see kurikuulus saarel asuv vangla, kust võimatu põgeneda.
Unikaalne pilt, mis on jäädvustanud Frisco kolm kõige tuntumat vaatamisväärsust - Golden Gate silla, Alcatraz-i ja Ida-Euroopa turisti.
Selline näeb siis Alcatraz välja Frsico kai pealt
Kai äärde olid pisikesed paadikesed kokku aetud, mille najal oli hea pilte teha, mida ka Ida-Euroopa ja muu maalma turistikesed ära kasutasid.
Saime oma piletid Alcatrazile ära ostetud ja töllasime niisama mööda linna. Lõpuks jõudsime hiinalinna, mis millegi uuega ei üllatanud, kuna olen väisanud ka LA ja Chicago hiinalinnasid.
Ühe toreda klõpsu sain ikka.
Õhtu kulges rahulikult hotellitoas telekat vahtides ja limpsi juues. Meil endal on aint telekas, aga telekanaleid pole, siis oli see väga meeldiv õhta. Lätakas kutsus oma sõbrantsi, kes Sacramentos elab ka meile külla. Saime omal nahal tunda, et suht jama kui mingid omas keeles räägivad ja meie muhvigi aru ei saa.
Järgmine hommik algas Alcatrazi külastusega.
Mõned kommentaarid vangla asukatelt enne paadi peale minekut.
Paadisõit saarele
Pilt, mis vanglasse sisenemisel meid ees ootas. Väga huvitavalt oli kogu ekskursioon korraldatud. Anti pleier kätte ja see juhatas ja seletas, kus ja mida toimus.
Mina kongis istumas.
Siin siis pildikesi kõige kuulsamatest vangidest, kes Alcatrazis istunud. Vasakult esimene on Al Capone.
Sel pildil on see ruum, kus seepi maha visata ei tohtinud. Väga sügava mulje jättis igatahes see koht ja kogu San Fransisco. Õhtul jaurasime veel niisama, käisime Hootersis ja klubitamas. Viimane tähendas sõitu linna ja tagasi kuna ühes klubis esines ATB, kus pilet maksis 75 taala ja teistesse ei saanud sisse, kuna lätakad alaealised olid. Siis leidsime mingi klubi, mille järjekorras väga valget nahavärvi polnud. Peale suuri huvide konflikti me ikka sinna ka ei läinud ja sõitsime limuga hotelli tagasi. Järgmine päev sõitsime mööda rannikut tagasi. Tegime tiiru üle Golden Gate'i ja plõksisime pilte ka.
o.
Subscribe to:
Posts (Atom)