On väga palju põhjusi, miks ma olen väga uhke selle üle, et ma tartlane olen. Eile käisin Haapsalu Kuursaalis Jääääre kontsertit nutimas. Ainult Tartus, Supilinnas saab nii hea muusika sündida. Üks parimaid kontserte eales, kuhu olen sattunud. Ei olnud just palju, kes nende laule oleks publiku seast kaasa laulnud, aga mind see ei morjendanud karvavõrdki lauluviise kaasa laulmast. Eriti ülev oli "Kaks tüdrukut" kaasa laulda. Maestro Tõun-i soolod võtsid suu pikaks ajaks lahti ja kurbusega pidin tõdema kui vähe ma ikka kitarri valdan. Väga über kontsert oli. Poisid said kolm korda tagasi lavale plaksutatud. Äkki oli oma roll ka tõigal, et meie Vabariigi president tuli kontserti kuulama. In-Boil ülikuna andis oma mõõga presidendile ja lausus veel, et tema ka seda maad armastab. Nagu me kõik.
Huvitav ja väga nauditav oli nende versioon Vennaskonna Pille-Riinist ja tegelikult olen ma ikka selle kontserdi lummuses. Öine tagasisõit Haapsalust möödus märkamatult.
Edu ja jõudu Jääääre-le
Olar on rääkinud!
No comments:
Post a Comment