Sunday, January 03, 2010

Tere ja head uut aastat!

Kuna viimati sai eelmine aasta millestki räägitud, siis tuleb kaotatu tasa teha. Mis siis peale jõule juhtus? Järgmine päev läksime jälle tagasi saare põhjakaldale, kus lained ja tuul. Seekord panime rannaga veits mööda ja lõpetasime mingis pere- ja vanainimeste kuurordis. Ilmselgelt oli seal igav ja rand polnud samuti suurem asi hoolimata lahedast nimest, turtle bay, ei näinud seal ühtegi kilpkonna. Peesitasime mõned tunnid ja seadsime oma sammud Dole ananassikasvatuse poole, mis kunagi oli suurim maailmas ja andis üle poole kogu maailma ananassisaagist. Päris äge, mõtleb kallis lugeja kindlasti.

Selline näeb välja tilluke ananass.

Sellise rongiga viidi meid sõitma. Seda loomulikult pärast seda kui olime oma dollarid rongipileti vastu vahetanud. Sõit kestis pea pool tunnikest ja selle aja jooksul viidi meid kurssi ananassikasvatuse hingeeluga.

Selline põõsastik. Paned taime maha ja 20 kuu pärast on vili valmis.

Kõige vingem atraktsioon oli põõsastest tehtud labürint. Ma olen tahtnud sellises asjas ringi kolada, nüüd siis avanes võimalus. Nimelt aastal 2001 oli see ka maailma suurim. Et kallis külaline ei peaks niisama seal kondama, anti kaasa kaart, millele oli märgitud kuus tšekkpointi, mis tuli läbida ja igas sai väikse templi teha oma kaardile. Rekordaeg oli vist 13 minutit. Meil läks aega 40 mintsa, mis oli ka tingitud võibolla sellest, et mul oli kaasas kaks kaardilugejat. Igatahes oli põnev päev.

Järgmine päev sai jälle rannas vedeletud. Isegi täpselt enam ei mäleta, aga peale seda päeva tuli küll meeldejääv päev. Nimelt vananesin jälle aasta võrra. Juhuu! Lõunasöögi tegime all you can eat sushi kohas. Nimelt pakuvad nad seal sünnipäevalapsele tasuta lõunasöögi. Väga lahe koht. Kõikvõimalikud eirnevad sushid ja muu orientaaltoit. Väga maitses. Sain ka toreda kingituse oma kaaslastelt. Õnneks on kallite lugejate hulgas ka alaealisi, seega ei saa kingitusest pilti üles panna :)

Õhtustasime Cheesecake Factorys, mis pakub oma menüüs kõikvõimalikke maiusi.

Õieti polnud tahtmist midagi rohkemat teha, oli alul mu mõte, eks ole juba vanust ka. Õnneks tibud sellest ei hoolinud ja tassisid mu linna peale, juba tuttavasse MadDog-i. Lootsin õllega piirduda. Oh, mind optimisti. Kuigi tuleb tunnistada, et õllega ma lõpetasin, mis sest, et see pool tundi hiljem mu seedetraktist tuldud teed lahkus. Toksisime piljardit ja kõik oli tore, kuni kohalikud mängukaaslased mu sünnipäevast teada said ja tekiilat välja käristama kukkusid. Õhtu lõpetasime beerpongi lauas. Beerpong on siinmail väga populaarne joomismäng. Las Vegases on selles isegi turniirid. Pmst tuleb vastase õlletopsi pingpongi pall visata ja tabamuse korral peab vastane õlle ära jooma. Kaotaja joob ära lauale jäänud õlle. Siin ma sihin.

Peale seda saatuslikku, kuid huvitavat lauamängu otsustasin lahkuda, kuna iga maakera liigutus hakkas tunda andma. Koduteel kohtusime veel eestlastega, kellele sai lahkesti näpunäiteid jagatud. Järgmine päev möödus väga rahulikult tuumapohmelli põdedes ja enesele lubades, et see aasta rohkem ei joo. Etterutates võib öelda, et see lubadust sai ka kenasti täidetud.

Uue aasta võtsime Waikiki rannas vastu. Mere pealt olevalt laevalt lasti taevasse võimas ilutulestik. Siin ka mõned pildid.

Tibudel oli oma vein, minul Katsi toodud pindine Sass. Küll kodumaine kesvamärjuke maitses hää


Uue aasta kaks esimest päeva sai kodus passitud ja kõikvõimalikud filmid taasvaadatud. Näiteks tuli LOTRi triloogia. Kolmandaks päevaks orgunnisid Kersti ja Jaanis meile jetisõidu. Tuleb siinkohal tunnistada, et minul kui vanal motohundil oli see riistapuu veel proovimata. Nüüd siis tegin ära. Väga lahe oli. Kupatati kahekaupa jetile ja anti 45 mintsa aega. Väike rada oli vee peale maha märgitud ja minekut.



Peale kümmet ringi vahetasime Katuga kohad ja hakkas tibu kimama. Tuleb tunnistada, et kaasreisijana on hirm suurem. Eriti peale seda kui lainest põhjagaasiga välja tulla ja siis järsult vasakule pöörata. Ja voila! tulemus järgneval pildil.

Läks natuke aega, enne kui fann jätkus, aga jätkus. Need oli elu kiireimaid 45 mintsa.

Siinkohal tuleb tänada kaptenit, kes viitsis pilte klõpsida.
Tänaseks siis kõik!

Saturday, December 26, 2009

mele kalikimaka

Tere ka peale jõule.

Kohe alguses tuleb tõtt tunnistada, kui lund ikka pole, siis pole ka jõulutunnet. Kas kalli lugeja jaoks on pildil jõulutunne?

Pea-aegu kui poleks lühikesi pükse ja tsärki. Tegime vanade Eestlaste kohaselt üksteisele loosipakid ja käisime buffees söömas.

Nii lihtne oligi. Kogu jõul. Järgmine päev oli igatahes tähelepanuväärne. Nimelt on USAs traditsiooniks jõulu ajal korralikult sporti teha. Nii ka NBAs. Kogu järgmine päev möödus seega teleka taga. Orlando ja Boston ja Lakers ja Cavaliers. Sweet. Eriti magus oli veel see, et Cavs tõmbas Lakersile korraliku koti pähe. Rõõm rõõm rõõm. Õhtul käisime veel kinos Sherlok Holmsi vaatamas. Igati asjalik linateos. Soovitan.
Tänaseks oli logelemisest suuremat sorti siiber ette saanud, seega otsustasime minna põhjakaldale logelema. Mõeldud tehtud. Kaks sundi bussisõitu ja kohal olimegi. Tuleb kohe öelda, et Oahu põhjakallas on üheks parimaks sufrikohaks tunnistatud. Maailmas. Eks sai isegi mõtet hellitatud, et prooviks ära. Kohale jõudes ja laineid nähes, läks see isu kohe üle. Rand oli aga väga ilus. Peesitasime päev otsa, rüüpasime kookosmahla ja nokkisime üksteise seljast nahatükke. Peale nädalat aega oleme kõik hakanud nahka ajama. Oli ka aeg.



õhtusöögigks väike sushi

päris hää

laine vs tibud


bugiboordiga saab ka selliseid asju teha

Monday, December 21, 2009

ja aknast paistis vikerkaar ehk lugu sellest, kuidas me käisime korterit ostmas...

Aloha,

Väga intrigeeriv pealkiri, mõtleb kindlasti kallis lugeja. Tõsi tõsi, ja et mitte hoida lugejat kannatamatuses, siis siin hommikuvaade meie aknast.


Lugu ise sai alguse sellest kui käisime õhtal linna pääl jalutamas ja äkitse hõikas üks tüüp, et kas oled 28. Üllatunult vastasin, et jah. Väga hea, tule meie korterite presentatsioonile. Samal hetkel meenus mulle mu Vegase tripp, kus mulle sama pakkumine tehti, kuid kuuldes, et ma Eestist pärit, kaotati huvi. Kuna nüüdseks on mul olemas juba kalifornia juhiluba, mis tõendab, et ma peaaegu ameeriklane. Seega kvalifitseerusin. Ja lubati veel buffeehommikusöök ja 100 taala, olin käpp.

Järgmine päev marssisime kohale, pugisime kõhu täis ja olime valmis kahetunniseks presentatsiooniks. Olime valmis hullemaks. Tegu oli pmst puhkuseosakutega tegeleva firmaga. Väga mõistlik asi. Pmst saad iga aasta posu punkte, mille eest saad valitud hotellides üle maailma ööbida. Väga korralikud hotellid ja väga paindlik süsteem. Kui oleks 21k taala kuskil vedelemas, siis oleks selle ära võtnud küll. Hästi tore tädi oli, kes seda asja meile tutvustas. Natuke kahju oli isegi talle pettumust valmistada, aga see selleks.
Koos reklaammaterjaliga anti kaasa ka posu kuponge, millest ühega sai katamaraanisõidu poole odavamalt. Sobis. Kuna olime suure osa päevast siseruumis presekat kuulanud, sobis meresõit hästi. Tegu oli võidusõidu katamaraaniga. Selline nägi meie kaunitar välja.

Eestvaates näeb katamaraan selline välja. Juhuks kui mõni lugeja ei ole kursis katamaraanide kehaehitusega.

Ma olen korra jahiga Pirital seilanud, kuid see polnd väga suur elamus ja ajas pigem kalu toitma. Seekord ei tulnud pettuda. Vaiken ookean, soe tuul, kiire paat ja palju nalja. Viimane oli tingitud kõrgendatud meeleolust, milles oma rolli mängis ka kipperi kiire tegutsemine alkoholi distributsiooni osas. Kipper palus ennast jäneseks kutsuda. Siin demosntreerib jänes kuidas tuleb päästevestiga toimida kui paat peaks kummuli minema.

Lennufirmadel on, mida õppida!
Nimelt asetses katamaraanil ka väike minibaar. Baari hinnakiri koos kapteniga on nähtaval järgmisel pildil.

Rummikoks kolm taala. Juhuu. Viiekas šeikeri eest ja sõit võis alata.

rummita

ja rummiga

Siis lasti purjed alla ja saime hoo üles. See oli sõnulkirjeldamatu. Isutsime katamaraani ninas võrgu peal. Seega oli aja küsimus, mil me märjaks saame. See aeg tuli ruttu. Järgnevad pildid annvad kenasti edasi meele- ja ilmaolud.



Merelt avanes kena vaade saarele ja teist korda nägime vikerkaart.



Eelnevalit piltidelt tundis tähelepanelik lugeja kindlasti ära mäe, mille otsa ma paar päeva tagasi jalutasin ja kus mu puus ennas tundma andma hakkas. Lugeja meelerahuks võin öelda, et puusaga on kõik korras.
Tagasiteel sai veel kalu toidetud, küll küpsistega, mitte maos leiduvaga...

... ja Katu ja jäenes proovisid üksteise päikseprille, mille üle väike abiline siirast rõõmu tundis.


Poolteist tundi merel oli greit suksess. Õhtul käisime veel all you can eat buffees, mis pani pühapäevale kena punkti.

Mahalo!

Saturday, December 19, 2009

Waikiki, Honolulu, Oahu, Hawaii, USA

Aloha,

pealkirjaks siis linnaosa, linn, saar, osariik, riik, kus ma hetkel viibin. Ja nii moodi veel kuu aega edasi. Vanast kodust saime kenasti välja kolitud, kuigi see tegevus on ikka hirmus piin. Kuue kuuga suudavad inimesed väga suure koguse träna kokku soetada. Kaks päeva sai kolitud. Kogu see kolimine võttis ära tunde, et kohe lähme Havaile. Mõned päevpildid ka kolmisiprotsessist.
Läti stiilinäide


Valga stiilinäide


Lasnamäe stiilinäide


Läti sugemetega eestlase stiilinäide


Viimane lihv väikeselt abiliselt ja minekut


Järgneva õhtu veetsime LAs ühes lennujaama hotellis. Täitsa armas kohake oli. Kolmise käigus ei visanud kokkuhoidlik eestlane ära alkoholi lõppusid. Need pakkisime kaasa ja lahendasime öö enne lendu ära. Hommikul sumisesime lennujaama ja saime kenasti lennukisse. Vahejuhtumiteta. Pärast viite tundi lendu maandusime keset vaikset ooekani. üle 11tuhande kilomeetri kaugusel kodust. Nagu sain teada siit. Viimane pilt LAXis ja esimene HNLis



Võtsime 40 taala eest takso ja sõit sai alata. Jõudsime kenasti oma ööbimiskoha juurde. Koht kus elame on imepisike. Oleme viiekesi ja kui voodid lahti tehha, siis jääb ainult väikene vaba rada toas liikumiseks. Mis teha, masu! Aga selle eest on meil vaade merele. Kahjuks pole tegu mere äärse majaga, seega näeme majade vahelt natuke merd. Nii natuke.

Vahepeal käis üks meist Eestis ja igaüks sai soovida mõned asjad kodumaalt. Siin siis tohutu emotsionaalse väärtusega pakike.

Kohustuslik pilt Sassiga.

Sass on kenasti külmas. Ootab aastavahetust. Las kohalikud pritsivad vahutava veiniga. Mu Sass vahutab ka.

Siis tõtlesime mere poole, väike jalutuskäik mererannal ja mööda promenaadi ja kohustuslik fotosessioon.



Siis korjati meid üles kohalike poolt, kes korraldavad üritust nimega Pub Crawl. Pmst tassitakse inimesi mööda pubisid ja joodetakse täsi. Sobib. Kuna pole varem sellisest üritusest kuulnudki, olime ntuke kahtlustavad, kuid väike guugel search andis positiivset tagasisidet ja ära me need piletid reedeseks ürituseks ostsimegi. See oli kolmapäeval. Neljapäev kulus rannas vedelemisele.

Selline rand.


Elus esimest korda sai ka shaved ice proovitud. Tegu pole raseeritud jääga, te perverdid. Lihvitakse õhukesed kihid jääd ja valatakse siirupiga üle. Jõhkralt hea minu arust. Kolm taala ports. Great success.

17. detsember!!!


Õhtul käisime poes. Asus poole tunni tee kauguselt meie majast. Selline kurnav jalutuskäik. Eriti kui ühes käes on 30 purki õlutit :) Kuna Havai on Jaapanist sama kaugel kui USAst, siis on siin väga palju japse. Paar toredamat poe nime ka.



Reedel otsustasin seltskonnast natuke irduda, kuna mõni käis närvidele ja päeva lõpuks ujutasid Juho ja Kersti mu kaasatoodud läpaka õllega üle, mis haiseb nüüd nagu õlletehas ja klaviatuuril töötavad valitud tähed. Näiteks tähed a ja z töötavad ja Backspacega saab p tähte teha. Not guud.
Mõtsin, et lähen mäkke. Mõeldud tehtud. Kuna teepeale jäi ka akvaarium, siis põikasin ka sinna sisse. Selline pisike ja armas.
Igast põnevid akvaariume koos korallide ja kirjude kaladega. Viimas korda vist sain kasutada oma ISIC kaartis. Sain kolm taala pileti hinnas alla. Siin siis pilte neist akvaariumi elukatest.






See viimane on angerjas muide. See mida sushi vahele pannakse. Sushi muideks on siin väga hea ja väga odav. Eks need kohad pea jaapani turistide kõrgete kvaliteedinõudmistega kaasa sammuma. Tulles tagasis mäe juurde, siis voila! Siin ta on.
Le 'ahi. Mäeni oli ca kolm kiltsa ja mäkke oli 2,2 kiltsa. Selline mõnus jalutuskäik. Kui lõpuks üles jõudsin, oli keel ikka väga vesti peal. Tundsin end kui 85aastane astmaatik. Selle eest oli võimas vaade.






Ahhetavatest vaadetest joovastatuna hakkasin alla tulema. Tuleb tunnistad, et jällegi sai kogetud, et mäest alla tulemine on tunduvalt kergem mäkketõusust. Nüüd tuleb ka kirja panna esimesem tõsisem vigastus sel saarel. Mind hakkas vaevama see, mis peaks hakkama alles 30 aasta pärast. Nimelt hakkas mul vasak puus valutama. Kohe nii, et ajab lonkama. Vähemalt nüüd ma olen nagu Haus MD. Lahe! Lonkasin siis kodu poole, et õhtuseks pubiralliks valmistuda. Väike puhkus kulus marjaks ära. Kella seitsmeks oodati meid Cabana nimelisse pubisse, kus tehti esimesed joogid ja anti süüa ka.


Joogid olid mõnusalt teravad ja söögiks antud spagetid maitsesid ka väga hästi. Marsruudil asus 5 lõbustusasutust. Esimene oli siis kogunemiskoht Cabana, teiseks kantripubi Nashville, kus viidi läbi esimene joomismäng. Nimelt esitas õhtu juht väljakutse rahvale. Kes jõuab kummutada põhjani pudeli budweiserit enne kui tema lõpetab pudeli etiketi ettelugemise, tehakse kõik joogid kogu õhtu jooksul kummutajale välja. Kuna auhind oli ahvatlev, oli osalejaskond rohkearvuline. Ka üks neiuke Eesti Vabariigist otsustas osaleda, suuresti selget otsustamist segava alkoholi koguse tõttu tema veres. Kuna seda üritust on korraldatud nende sõnul juba 22 aastat ja selle ajaga jõuab väga kiiresti lugema õppida, siis ei võitnud keegi õhtujuhti ja auhind jäi välja andmata. Siin siis õhtujuht õlledega.


Väike näide, mis maksab siis pika saare jäätee. Ütleme, et ainuke asi, millega selle koksi puhul koonerdatakse, on koola.


Kohalik DJ annab silmad ette mistahes rokipeerule.


Selline jõhker püss tassis jooke ette. Mii laiki.


Kuna üks meie seast pole 21 täis, siis õnneks ta sai meiega sisse ja ta kaunistati lillepärjaga, kuid juua ei tohtinud. Sellest hoolimata rüüpas ta kellegi klaasist väikese sõõmu. Kahjuks juhtus seda üks ettekandja pealt nägema ja nii eskorditi rüüpaja kui ka klaasiomanik kenasti pubist välja.
Järgneva pubi nimi mul enam meeles pole. Kuskil keldris asus. Sai isegi oma haigest puusast hoolimata tantsu löödud. Kaks meie seast otsustasid peale seda kohta ära koju tudile minna. Tublid igatahes. Kolmas oleks võinud ka, kuid mõistuslik jutt teemal, et purjus inimesi ei lasta järgmisse kohta sisse, ja et öösiti pole waikiki kõige turvalisem koht, talle kohale ei jõudnud.
Igas kohas, kus käisime, anti baarist ka tasuta jook. Rumm ja koola it was! Neljas koht oli ööklubi Lotus, kuhu kolmas meist enam sisse ei saanud ja minu lapsehoidjatöö enam vilja ei kandnud, lasime tal minna. Ööklubindus väga ei hiilanud. Võtsime oma tasuta joogi ka tõtsime viimasesse kluppi nimega Play. See samuti polnud suurem asi. Viimases kohas vahetasin oma rummikoola jõhvikamahla vastu. Tark otsus igatahes, kuna hommikul oli täitsa hea olla. Varahommikul jõudis ka kolmas koju, kes oli endasõnu öölabi ujunud. Tore, et elus ja terve. Tänane päev on suht tuuline ja õue väga ei kisu. Põhjarannilkul pidid vinged lained olema ja tõsine surfiüritus. Läheme vist homme sinna. Täna puhkame ja ravime puusa!

Olge tublid!