Saturday, October 10, 2009

ehk siis San Fransisco

Tere Eestlane.

Nädal aega pole rääkinud. Pole jõudnud väga kirjatsura mängida. Suht väsinud olen, kuna eelmine nädal käisime lääneranniku kauneimas linnas - San Fransiscos. Kõik sai alguse sellest, et täitsime oma müügieesmärgid ja meile tehti reis välja. Pmst maksti kütus ja hotell kinni. Meie mure oli kohale jõuda. Hakkasime reede hommikul kell 4 sõitma, et lõunaks kohale jõuda. Enne sõitu kontrolliti ja lisati määrdeaineid meie vanni mootorisse. Nagu näha juuresolevalt pildilt, olin ka mina oma nõu ja jõuga abiks. Kunagi ei või teada, mida nooremad kolleegid välja mõtlevad ja mehhaanilisi seadmeid tuleb alati hoole ja armastusega kohelda. Õli ja jahutusvedelik lisatud, võisime sõitma hakata. Kuna lubadega isikuid on viis, saime sõita vahetustega. Tegelt sõitsid ainuld neli, kuna lätaka sõidumaneer kriitikat ei kannata ja seitsme inimese ja valge vanni elusid polnud meil soovi ohtu panna.

Mina olin viimane roolija. Seega leidsin koha vanni põrandal ja
keerasin magama. Nagu näha ka juuresolevalt pildilt. Natuke kõva küll oli, aga ajas asja ära. Tee peal sai ka mõni pissikas ja grupipilt tehtud. Hästi vinge elamus oli hommikusöök. Puhas ameerika ehk siis peekon ja omlett ja igast muud head asjad. Väga maitsev, väga maitsev.

Pidil kirjutan arvele oma autogrammi.

Kuna see paganama bloggeri kasutajaliides ei ole minu mõistuseni veel jõudnud, siis vabandan lugeja ees, et kõik pildid ei asetse jutu juures, vaid on laiali.

Sellel pildil olen ma lenksus, kasutades manuaalset GPSi ehk väljaprinditud paberilehte, kus instruktsioonid peal. Jõudsime kenasti pärale. Tšekkisime ennast hotelli sisse. Kena hotell. Neli tärni ja puha, aga asus lennujaama kõrval. Seega kesklinnast väga kaugel. Mere äärde jõudmine võttis aega autoga sõites pool tundi. Peamised atraktsioonid asuvadki mereäärsetel kaidel. Kai nr 39 oli sihtpunkt eesmärgiga soetada piletid laevareisile, mis viib Alcatrazile. Just just see kurikuulus saarel asuv vangla, kust võimatu põgeneda.

Unikaalne pilt, mis on jäädvustanud Frisco kolm kõige tuntumat vaatamisväärsust - Golden Gate silla, Alcatraz-i ja Ida-Euroopa turisti.

Selline näeb siis Alcatraz välja Frsico kai pealt


Kai äärde olid pisikesed paadikesed kokku aetud, mille najal oli hea pilte teha, mida ka Ida-Euroopa ja muu maalma turistikesed ära kasutasid.
Saime oma piletid Alcatrazile ära ostetud ja töllasime niisama mööda linna. Lõpuks jõudsime hiinalinna, mis millegi uuega ei üllatanud, kuna olen väisanud ka LA ja Chicago hiinalinnasid.

Ühe toreda klõpsu sain ikka.

Õhtu kulges rahulikult hotellitoas telekat vahtides ja limpsi juues. Meil endal on aint telekas, aga telekanaleid pole, siis oli see väga meeldiv õhta. Lätakas kutsus oma sõbrantsi, kes Sacramentos elab ka meile külla. Saime omal nahal tunda, et suht jama kui mingid omas keeles räägivad ja meie muhvigi aru ei saa.

Järgmine hommik algas Alcatrazi külastusega.

Mõned kommentaarid vangla asukatelt enne paadi peale minekut.


Paadisõit saarele



Pilt, mis vanglasse sisenemisel meid ees ootas. Väga huvitavalt oli kogu ekskursioon korraldatud. Anti pleier kätte ja see juhatas ja seletas, kus ja mida toimus.





Mina kongis istumas.



Siin siis pildikesi kõige kuulsamatest vangidest, kes Alcatrazis istunud. Vasakult esimene on Al Capone.

Sel pildil on see ruum, kus seepi maha visata ei tohtinud. Väga sügava mulje jättis igatahes see koht ja kogu San Fransisco. Õhtul jaurasime veel niisama, käisime Hootersis ja klubitamas. Viimane tähendas sõitu linna ja tagasi kuna ühes klubis esines ATB, kus pilet maksis 75 taala ja teistesse ei saanud sisse, kuna lätakad alaealised olid. Siis leidsime mingi klubi, mille järjekorras väga valget nahavärvi polnud. Peale suuri huvide konflikti me ikka sinna ka ei läinud ja sõitsime limuga hotelli tagasi. Järgmine päev sõitsime mööda rannikut tagasi. Tegime tiiru üle Golden Gate'i ja plõksisime pilte ka.






o.

Tuesday, September 29, 2009

õhtast

Tere, meil siin õhtu!

Nädalavahetus möödus San Diegos. Pacific Beach beibi, Moondoggies. Väga meeldiv lõbustusasutus. Kõigile väga meeldis. Seekord ei liialdanud mitte keegi meist alkoholiga, nautisime meeldivat atmosfääri ja kõrvapaitavat meeleolumuusikat. Järgmisel päeval sõitsime vara-vara randa kümblema ja muid rannamõnusid nautima. Õhtuks olime kõik väga väsinud ja vajusime kiiresti sügavasse unne.

o.

Friday, September 18, 2009

home alone

Tere!

Istun üksi kodus, teised läksid Las Vegasesse. Nii ongi. Ma ei tahtnud minna, mõtsin, et teenin natuke raha selmet kulutada. Persetki. Kõik callbackid lasid üle. Mõttetu reede ühesõnaga. Äkki lauba on parem.

Ilmad on suht jahedaks läinud. Nii 25 kraadi oli paar päeva, aga täna põletas jälle 40 ära. Higi voolas ojadena.

Endal läpakat pole, mis on täiesti huvitav elamus. Olen taasavastanud raamatud. Võtsin ühe Eestist kaasa ja nüüd täitsa isuga loen, kuna õhtuti väga muud teha pole.

San Diegos oleme käinud paar korda. Väga vinge ööelu. Kohalikud mimmud saavad enda lukkujoomisega väga kiiresti hakkama. Päris tore vaatepilt.

Kaks eestlast elas siin meie juures paar päeva. Tervisi teile Virge ja Mihkel, kes nüüd juba kodus hakkliha kastet sööte ja pindist sassi peale rüüpate. Teeb kadedaks küll. Mul veel kolm kuud ees. Vaikselt hakkab koduigatsus endale ka peale tulema. Kurat, sauna ja kasevihta tahaks. See duššitamine hakkab ära tüütama.

kobin ära tudile nüüd

kirjutage ja joonistage!

o.

Saturday, September 05, 2009

kiirekiire

Tere.

Täna saime teada, et me oleme erandid. Nimelt on see linnake, kus elutseme, USA turvalisuselt teine koht. Meile mitte. Nimelt käidi meil majas sees ja seda meie teadmata nagu arvata võib. Must huumor aitab raskel ajal. Minema viidi seitse läpakat, nende seas ka minu oma. Õnneks jäi üks alles. Siit ma siis nüüd kirjutan. Lisaks sellele veel neli paari tosse üks fotokas ja muud träna. Sitt tunne on. Viie aasta asjad koos läpakaga nüüd ilusti kenasti kadunud. Kõrvalmajas valasid mingid oad tagaaeda, eks need vast külas käisid. Ubadeks kutsuvad kohalikud kõiki mehiklasi. Kui homme tagasi tulevad, siis saab oasuppi. Oodatud on annetused uue läpaka fondi.

o.

Wednesday, September 02, 2009

eksam

Tere kaasmaalane!

Tänu meie naabrinaisele Norale, kes ARKis töötab, saime oma sõidueksamile aja. Kui üritasime ise aega registreerida, öeldi, et kõik kohad on täis. Nora ütles, et tulge homme läbi. Niisiis jõudsime ilusti kella 9ks kohale ja lootsime, et saame kõik viiekesi oma sõidueksami ära teha. Kuna autokooli me siin läbima ei pidanud, siis tuli sõidueksam oma autoga teha. Meie siis võtsime oma valge vanni. Kui eestis peab olema võõra auto kasutamiseks volitus või nimi passis, siis siin peab olema nimi kindlustuspoliisil. Meist viiest oli ainult kahe nimed seal peal. Kontor oli mingi jamaga igatahes hakkama saanud. Kui andsin sellest oma ülemusele teada, et you fucked up jälle, siis tabas mind mehine pasarahe. Ju see tundus kohalikele tundvalt vulgaarsem kui mulle. Enivei siin on kõik sada protsenti vastutavad selle eest, mis juhtub. Sõidueksam ise oli väga leebe. Sain 10 mintsa mööda linna sõita, mis kätkes endas reavahetamisi, vasakule ja paremale pööramist ja kõike muud elementaarset. Nelja nädala pärast peaks juhiluba postiga siis koju jõudma. Kokku läks see maksma mulle 28 dollarit. Täitsa mõistlik.

Uue voodipesu ostsin ka. Ilgelt rahul olen sellega. Tunne rõõmu pisiasjadest!

Sunday, August 23, 2009

Kaks kuud siinmaal juba

Tere!

Polnd pikka aega pilte fotokast läpakasse tõmmanud. Täna tõmbasin. Näitan mõnda ka.

Näiteks kuu on siin kohati kummuli.



Kõige koledam auto läbi aegade.



Päris viisakas tegelane.



Sellist komplekti tahan jõuludeks.



..ja Tartus pidi kallis takso olema


Mõned põnevad sildid.



Paari sõnaga ka olnust. Jalad on hakanud suurest trampimisest valutama. Need kotad, mis ma 20 taala eest ostsin, nendel kulus auk kanna juurde. Ei olnud väga õnnestunud ost. Täna ostsin uued. Eks näis kui kaua need vastu peavad. Loomulikult käisime täna rannas. Väga mõnus. Kõrge laine ja soe vesi, mis muud tahta. Kaks päeva järjest oleme käinud "söö palju jaksad" toidukohas. Sai õgitud ägisemiseni.
Kontorist andis üks onkel meile oma vana teleka. Nüüd kohe lõbusam, ei pea enam läpakaekraanilt filme piiluma, vaid saab korralikult vaadata. Ekraani diameeter on 52 tolli ja kaalub 100 kilo. Nelja mehega tassisime tuppa.
Üks kabi müüs auto maha ja ostis endale videokaamera. HD ja puha. Filmis kuidas neiud põõsas pissil käisid ja kuidas ma arvutis SOF II mängides nägusi tegin. Väga põnev, väga põnev.

Iga päev juhtub midagi naljakat. Ükspäev küsis üks meist uksele tulnud vanaproua käest, et kas sul vanemad kodus? Teine küsis uksele ilmunud mehe käest, et kas sina oled majaproua? Jaa nii edasi. Reedel sadas ka natuke. Nii kümme minutit. Orkaan Bill andis ka ennast siin tunda. Väike vaheldus ka. Tuletas kodumaad korra meelde.

Monday, August 17, 2009

alul ei plaaninudki see nädal midagi siia kirjutada, kuna väga palju ei juhtunudki, kuid rahva tungival nõudmisel siiski paar lauset kirjutan. Näiteks praegu hüppas üks tüüp paarishüpetega esimesele korrusele ja igat hüpet kommenteeris sõnaga "jänku". Tema nimi on antud looma nimega sarnane, kuid Janis see pole. Eelmine nädal oli müügi seisukohalt väga edukas võiks öelda, et täitsime viisaastaku plaani kolme aastaga. Tänane päev seevastu oli täielik katastroof. Mitte miski ei õnnestund. Huvitav, kas jälle magnettormid päikesel. Miski või keski peab ju süüdi olema. Paneks mõne pildigi üles, kuid apastraadi asukoht on teadmata, seega tuleb järgmise korrani oodata.

Sunday, August 09, 2009

rannatuul tuul tuul

Väga lahe on pühapäeval vanniga randa sõita. Mõnus on mõelda, et korra nädalas saab vaikses ookeanis ujumas ja niisama akusid laadimas käia. Ka see pühapäev sai sama tee ette võetud. Enamus tiksus veel laupäevasest pidutsemisest. Kuna pruun nahk mu ihult põgeneda üritab, siis tuleb ju uus valge kohe pruuniks saada. Eelmine nädal oli kogu keha kipitamas, täna kipitab ainult nina. Enivei sai natuke lainelauaga hullatud. Kuna staarfotograaf Galetinit polnd võtta, siis sai üks kohalik pildistama pandud. Siit siis mõned pildid minu ukerdamistest.

Apppiii....

Pannes oma järjekordsele lookesele nii intrigeeriva pealkirja, ei taotle ma kaakodanike hirmutamist vaid veidike kaastunnet. Nimelt eelmisest nädalast saadud pruun nahavärv otsustas mu kerelt koos ülemise nahakihiga lahkuda. Nii kurb, nii kurb.

Tegin eile spagette lihapallidega. Maitsva toidu tegemine siin riigis on üsna lihtne. Eelmainit roa valmistamiseks kulub kolm kotti. Üks kott spagettidega, kott punase kastmega ja kott lihapallidega. Võttes appi terakese talupoja mõistust ja vanad eestlaste vahvust, õnnestus mul kokku sobitada üsna maitsev substants.

Nüüd siis asisemate asjade juurde. Kuna ühel tibul oli reedel sünna, siis oli seda vaja ju ka tähistada. Kõige pealt alustan kutsetest sünnipäevale, mis olid maitsekad ja taktitundelised.. Noooot. Pärast seda kui ma eelimne nädal ennast rannas ära põletasin lippasin kodus ringi särgita, kuna valus oli särki selga panna. Selle intsidendi tõttu leidsin enda kutselt riietuse koha pealt märke "kohustuslik". Lätlase, kes kuulub Läti bobikelgu olümpiameeskonda, kutses oli riietuse koha peal märge "omal soovil". Peaks vist ise hakkama trenni tegema... Igatahes võtsin "one for the team" ja hakkasin kaineks rooliks. Sihtpunktiks sai San Diego ja meie keeles ööklubi kohalikele sky lounge Altitude. Peab kohe mainima, et väga vinge koht oli. 22 teisel korruse katusel lahtine ööklubi. Kõigile meeldis väga. Neid ridu kirjutades hakkavad eilse õhtu staarid ennast vaikselt üles ajama. Kohalesõit sujus suht hästi kuna ühe tibu aifõun ka kepsuna töötab. Üks intsident siiski oli kui tagarea joobarid pissipeatust nõudma hakkasid ja ma kiirteelt maha pidin keerama. Pimedas see väga mõnus polnud. Õnneks peale seiklust leidisme kiirtee taas üles. Natuke läks aega vanni parkimisele ja koha üles otsimisele. Tuleb mainida, et eestlane on tuntud oma ettenägelikkuse poolest. Seetõttu tehti enne klubitamist korralik soojendus, asukohaks muidugi meie valge vann. Meeleolud kluppi jõudes olid ülevad. Isegi noormees, kes alul vastu punnis, et tema ei teaha kuhugi tulla, vahtis mokk töllakil linna panoraami ja kordas enadamisi "uskumatu, uskumatu". Et mitte tujul langeda, tassis eestlane jooki juurde. Alul oli hirm, et kohalik märjuke rahataskule liiga kurnavaks võib osutuda, kuid peale esimest baariskäiku see hirm hajus. Long Island ja viin spraidiga olid kokku 18 taala. Odavam kui eestis. Väga hea muusika ja väga mõnus seltskond. Üks meie seast muutus nii tundeliseks, et kukkus kõiki embama ja seda soost olenemata. Kuni üks turvamees tegi märkuse, et võtke jookidega rahulikumalt. Ei võtnud. Pidu lõppes sellega, et üks meie tibudest saadeti läbi eesukse viisakalt välja ja teine tibu oli sellest poole minuti kaugusel. Ma ei hakka siin detailselt neid protseduure kirjeldama, kuid täna hommikul pilte vaadates ja mälupilti kokku pannes oli kõigil väga lõbus. Selge roolina võtsin ka fotuapastraadi kaasa, et mõned klõpsud teha.

Vaade klubi interjöörile.

Vallatud ekraanid.

Vastasmaja katus.

Selline näeb välja Long Island Ice Tea. Pmst koola pealt hoiti kokku.

Kõrvalasuv staadion.


Tagasitee kulges vaikuses, kuna vannis magasid õndsat und viis väsinud pidulist. Õnneks üks tibu võttis vaevaks mind roolis üleval hoida ja sai põhalikult käsitletud teemat, missugused on kummagi olulised omadused, mida vastassoost oodatakse. Sai ka kiire pissipeatus tehtud kiirtee ääres, mis päädis ühe pissilise katkise jalaga, kuid kergema olemisega. Kella poole kolmeks olime kõik kenasti kodus. Pärast pikka sõitu lubasin endale kodus ühe õlle! Üks hea termin veel. Mind iseloomustati kui büstitundlikku noormeest. Mine võta kinni...

Sunday, August 02, 2009

tegus nädalavahetus

See, et see nädal müügid täitsa tuksis olid, sellest ei räägi. Tundub, et preemiareis mõjus kuidagi pärssivalt meie produktiivsusele. Laupäeva lõuna veetsid tibud šopates. Käisime pangas ja ostime tee äärest maasikaid. Kasti saime kümne taalaga. Müüja oli tõsine mees. Ütlest, et kast on tegelt 12,50 taala, aga meile teeb kümnega. Missugune ahvatlev pakkumine. Loomulikult võtsime. Pärast sai väga hea jäätisekokteili. Vedelesime niisama, kuni tuli küsimus, et mis saab õhtul? Laupäev ometi. Nüüd langeb pool lugejatest ahastusse, et tuleb järgmine joomarlust propageeriv lõik, kuid rahustuseks ütlen, et ei tule. Võtsime mõned õlled, mõni võttis mõned viinad ja mõned eriti agarad tegid mojitot. Mojito tegemine on aeganõudev, kuid meeldiva resultaadiga. Tuleb au anda ugri nutikusele. Maja ees kasvavast mündipõõsast saadi piparmünti, rummi oli ka, jääd samuti, kuid pikendajat polnud. Mis siis ikka, õlut ju oli. Niisiis sai mojito valmis. Järgneval pildil hetk joogi valmimise protsessist.


Selline näeb välja õllemojito. Huvilistele niipalju, et suht kainele meeskodanikule ehk mulle maitses nagu bensiin. Üle keskmise meeldivalt vindsed kodanikud kiitsid.



Pagan, ikka tuli lõik joomisest. Enda õigustuseks ütlen, et kui 14 tundi päevast olla jalgadel ja ukse tagant ukse taha kõnida, siis külm õlu maitseb hää. Niisiis, mina olin õlle peal, kuna pühaba hommikul olin mina bussijuht, et lapikute nägudega seltsilised randa toimetada. Siin ka pilt meie vannist.


Sihtkohaks oli Oceanside. Väike linnake ookeani kaldal. 165000 elanikku. Väga mõnus oli kümmelda, surfata, peesitada ja kõiga muu sinna juurde kuuluvaga. Tegin ka ühest linnust pilti.



Pärast koju sõites, läksime mäkist ka läbi. Esimene kord pooleteise kuu jooksul mäkki minna. Burks oli hää, aga friikad viletsad. Tibud teevad natuke reklaami kuldsetele kaartele.


Tänaseks aitab. Vaja uueks nädalaks välja puhata. Kirjutamiseni!

Saturday, August 01, 2009

esimene incentive käes

Tere,

kolmapäeval lõppes meie esimene kamba incentive ehk siis pmst esimene müügivõistlus. Kolme nädalaga pidime kamba peale müüma 227 lepingut. Esialgu tundus kole, kuid kui hoo sisse saime läks libedalt. Kuni viimaste päevadeni, kus oli vaja müüa ca 20 lepingut, kuid kahe eelviimase päevaga müüsime ainult 9. Seega jäi viimaseks päevaks müüa 11. Tundub tühine number kaheksa inimese peale, kuid kui pooleks päevaks oli müüdud kaks lepingut, oli asi natuke nutune juba. Siis võttis ugri hõim ennast kokku ja müüs kahe ja poole tunniga 15 lepingut. Päris võimas. Sellega oli auhind võidetud. Auhinnaks oli reis siia. Väga vinge koht. Iga tivoli jms on õrn tuulehoog selle kõrval, mis seal kogeda sai. Kuna minu peakolu väga igast tiirutamist ei kannata, siis ma valisin paar asja välja, millel käisin. Kõige tigedamate peale targu ei roninud. Nendest tigadatest atraktsioonidest veel nii palju, et mees meie seltskonnast, kes pole varem hirmu tundnud, hakkas väikese tüdruku kombel kiljuma ja surmahirmu tundma kui Tatsu nimelise asjandusega sõitis. Videot sellest atraktsioonist saab näha siit. Goliath oli ka päris tige. Video siin. Ma käisin selle ja selle peal. Väga tore päev oli igatahes. Panen ka paar enda tehtud klõpsu, mis orksi ka üles said.






Sunday, July 26, 2009

et siis kirjutaks jälle

Kõik sai alguse sellest, kui me lõpuks vanni enda kätte saime. (Vann on meie sõiduvahend, millega meid viiakse-tuuakse). Tahaks niimoodi oma lugu alustada, kuid ei saa, kuna vanni me ei saanud. Kindlustusel läheb aega üks tööpäev, et paberid korda saada ja kuna paberid viidi alles sinna reedel, siis alles esmaspäevast saame vanni. Meil oli suurejooneline plaan minna klubitama ja randa. Õnneks tuli appi eestlaslik jonn, mis päädis auto rentimise ja väljasõiduga. Selle koha peal minu jutt lõppeb, kuna mina ei läinud kaasa. Seitse meist läksid. Kaks jäid koju, et õppida. Õppisime, aga laupäevaõhtut ei saa ju raisku lasta. Läksime poodi ja tõime rummi. Nii ta oli. Et seekord natuke vaheldust tuua, tõime küll Kapten Morgani, kuid Kapten Morgani Long Island Ice Tea. Polnd varem sellist asja näinud. Otsustasime ära proovida. Maitses küll nagu Long Island Tea. Kes ei tea, mis on Long Island Tea, siis see meeldiv karastusjook baari kõikidest heledatest kangetest jookidest pikendatud koolaga. Maitses hää ja tegi purju. Arutasime ilmaasju ja leidsime ühise keele paljudes asjades. Lätlane oli oma rüperaali köögilauale unustanud. Mõtsime seda natuke tuunida. Väga maitseka taustapildi joonistasime. Mitmed tunnid higi ja pisaraid. Pisarad muidugi pidevast kõkutamisest. Väga loov laupäev igatahes. Siis me helistasime üheke teisele lätlasele läbi skaibi. Too oli väga liigutatud, et kaks mehepoega parimast Balti riigist temaga kõnelemisest huvitet on. Päris pikalt sai juttu aetud, kuid kahjuks ma ei mäleta selle sisutiheda vestluse arengukäiku ja jututeemat. Kella poole viieni hommikul sai üleval oldud.

Natuke siis ka töönädalast. Päevad pole vennad ja nädalad ka mitte. Iga päev pakub väga palju uusi võimalusi, kuid ikka puudub oskus/julgus neid ära kasutada. Täna loopisin palli korvi ja harjutasin oma etteantud lauseid. Hakkab juba tulema, kuid niipea kui tahaks mingit oma mõtet lisada, läheb keel sõlme ja hakkan pudrutama. Selle kuumusega olen ka juba ära harjunud. Enam niiväga ei higista. Vett läheb päeavas ikka mitu head liitrit. Õnneks on inimesed lahked vett pakkuma ja annavad kui küsida. Mõni pakub ise omast initsiatiivist. Ju see paistab välja, et ukse taga seisev ugrihõimlane vajaks mõnda liitrit vedelikku.

Lisan järjekordse pildiseeria tehtud klõpsudest.

Ei saanud tegemata jätta.


Väike lambiposti kunst


See oli mingi filmitrikk, ma ei näinud isegi mitte ühte..


Ühes aias olid sellised tegelased. Nunnumeeter punasesse.


Et ikka kõik aru saaks, et tee lõppeb. Kui silti pole, saab ju kohtusse kaevata.


Ämbliku ööelu häirimas



Läti lipp koos tähekesega majaseinal.


Saab ka madalamalt.


Bjuutiful

Wednesday, July 22, 2009

Täna juhtus palju

Kuigi olen surmväsinud, panen kirja tänased sündmused. Hommik algas sellega, et meid viidi DMWsse ehk kohalikku ARKi. Californias peab olema California juhiluba. Ei piisa, et mul on rahakoti vahel roosa plastmassilipik, mis tõestab, et Eesti jõustruktuurid on mind testinud ja juhtimiskõlbulikuks tunnistanud. Tuleb ikka koha peal tõestada enda sõiduoskust ja LE tundmist. Eile õhtul sai natuke seda raamatut sirvitud ja täna siis läksime eksamit tegema. Ühest küljest sujus asi kiirelt, teisalt oleks saanud kiiremini. Küsimustikku tuli täita paberilehe peal ja tädi konrollis kohe vastused ära. Ei olnud klassitäit haudvaikset rahvast. Kõik käis jooksvalt. Testis oli 36 küsimust, et läbi saada, võis eksida kuuel korral. Esimese korraga ebaõnnestusin. Eksisin vist kaheksa küsimusega. Ikka juhtub. Õnneks pakuti kohe ka korduseksami võimalust. Sain uue küsimustiku ja seekord sain läbi. Selle peale anti paberilipik, mis tõendab, et tohin siin sõita kaks kuud, kuid selle aja jooksul pean ka sooritama sõidueksami. Alles siis saan load kätte. Muide load maksavad siinkandis 28 taala. Eks arvutage ise ja võrrelge kodumaaga. Peale DMWd viidi tagasi põllule, kuid enne seda saime teada, et üks meie seast on ostustanud kodumaale naasta. Mingi tõsielu sarja tunne tuli peale, kus iga nädal keegi koju saadeti. Meie seas tekitas see väga palju vastakaid tundeid ja nukrat meeleolu. Ikkagi kuu aega koos elatud....

Saturday, July 18, 2009

kui ma ennast seaks sõin...

Tere, mõni naisõiguslane võiks mu pealkirja kohta teha terava kommentaari, et kõik mehed on niiehknii sead, et kuhu veel ennast süüa. Mina sõin ennast täna seaks. Kõik sai alguse sellest, et selle nädala alguses tehti meile väike boonusplaan. Need, kes müüvad nädalaga viis või rohkem lepingut, need viiakse laupäeval välja sööma kohta, kus võid süüa palju jaksad. Nüüd ma siis lösutan diivanil ja jõuan vaevu oma näpukesi tõsta, et see tekst ka kodumaalasteni jõuaks.
Nädala sees saime ka korra süüa. Pidime päevaga müüma kamba peale kokku 15 lepingut, siis lubati õhtusöök välja teha. Kui olime 15 müünud öeldi, et kui müüme 18, saame ka magustoidu. Müüsime 19. Viidi välja. 10 Inimese arve oli kokku 272 taala, kuna kõik lasid ribil ja seigil heamaitsta.

See nädal midagi väga põrutavat ei juhtunud. Paar head klõpsu sain ka, mida teiega jagada.

Hommikune valmisolek number üks ehk kuidas me kõik ootame oma vinget valget vanni, mis meid põllule veab.


Poleks elus uskunud, et ma endale valged kossid ostan. Ross, 22,90. Great success!


Pildilolev annab tunnistust mõistusliku elu olemasolu kohta sel mandril. Nimelt söövad koerad siin oma toitu kahvliga.


Ühel õuel müüdi sellist kaunitari. Pontiac LeMans 72.


Kellel on vingeim kärukonks?


Eelmine pühapäev käisime pargis lebotamas ja taaskohtusin oma lapsepõlvega.