Sunday, August 02, 2009

tegus nädalavahetus

See, et see nädal müügid täitsa tuksis olid, sellest ei räägi. Tundub, et preemiareis mõjus kuidagi pärssivalt meie produktiivsusele. Laupäeva lõuna veetsid tibud šopates. Käisime pangas ja ostime tee äärest maasikaid. Kasti saime kümne taalaga. Müüja oli tõsine mees. Ütlest, et kast on tegelt 12,50 taala, aga meile teeb kümnega. Missugune ahvatlev pakkumine. Loomulikult võtsime. Pärast sai väga hea jäätisekokteili. Vedelesime niisama, kuni tuli küsimus, et mis saab õhtul? Laupäev ometi. Nüüd langeb pool lugejatest ahastusse, et tuleb järgmine joomarlust propageeriv lõik, kuid rahustuseks ütlen, et ei tule. Võtsime mõned õlled, mõni võttis mõned viinad ja mõned eriti agarad tegid mojitot. Mojito tegemine on aeganõudev, kuid meeldiva resultaadiga. Tuleb au anda ugri nutikusele. Maja ees kasvavast mündipõõsast saadi piparmünti, rummi oli ka, jääd samuti, kuid pikendajat polnud. Mis siis ikka, õlut ju oli. Niisiis sai mojito valmis. Järgneval pildil hetk joogi valmimise protsessist.


Selline näeb välja õllemojito. Huvilistele niipalju, et suht kainele meeskodanikule ehk mulle maitses nagu bensiin. Üle keskmise meeldivalt vindsed kodanikud kiitsid.



Pagan, ikka tuli lõik joomisest. Enda õigustuseks ütlen, et kui 14 tundi päevast olla jalgadel ja ukse tagant ukse taha kõnida, siis külm õlu maitseb hää. Niisiis, mina olin õlle peal, kuna pühaba hommikul olin mina bussijuht, et lapikute nägudega seltsilised randa toimetada. Siin ka pilt meie vannist.


Sihtkohaks oli Oceanside. Väike linnake ookeani kaldal. 165000 elanikku. Väga mõnus oli kümmelda, surfata, peesitada ja kõiga muu sinna juurde kuuluvaga. Tegin ka ühest linnust pilti.



Pärast koju sõites, läksime mäkist ka läbi. Esimene kord pooleteise kuu jooksul mäkki minna. Burks oli hää, aga friikad viletsad. Tibud teevad natuke reklaami kuldsetele kaartele.


Tänaseks aitab. Vaja uueks nädalaks välja puhata. Kirjutamiseni!

Saturday, August 01, 2009

esimene incentive käes

Tere,

kolmapäeval lõppes meie esimene kamba incentive ehk siis pmst esimene müügivõistlus. Kolme nädalaga pidime kamba peale müüma 227 lepingut. Esialgu tundus kole, kuid kui hoo sisse saime läks libedalt. Kuni viimaste päevadeni, kus oli vaja müüa ca 20 lepingut, kuid kahe eelviimase päevaga müüsime ainult 9. Seega jäi viimaseks päevaks müüa 11. Tundub tühine number kaheksa inimese peale, kuid kui pooleks päevaks oli müüdud kaks lepingut, oli asi natuke nutune juba. Siis võttis ugri hõim ennast kokku ja müüs kahe ja poole tunniga 15 lepingut. Päris võimas. Sellega oli auhind võidetud. Auhinnaks oli reis siia. Väga vinge koht. Iga tivoli jms on õrn tuulehoog selle kõrval, mis seal kogeda sai. Kuna minu peakolu väga igast tiirutamist ei kannata, siis ma valisin paar asja välja, millel käisin. Kõige tigedamate peale targu ei roninud. Nendest tigadatest atraktsioonidest veel nii palju, et mees meie seltskonnast, kes pole varem hirmu tundnud, hakkas väikese tüdruku kombel kiljuma ja surmahirmu tundma kui Tatsu nimelise asjandusega sõitis. Videot sellest atraktsioonist saab näha siit. Goliath oli ka päris tige. Video siin. Ma käisin selle ja selle peal. Väga tore päev oli igatahes. Panen ka paar enda tehtud klõpsu, mis orksi ka üles said.






Sunday, July 26, 2009

et siis kirjutaks jälle

Kõik sai alguse sellest, kui me lõpuks vanni enda kätte saime. (Vann on meie sõiduvahend, millega meid viiakse-tuuakse). Tahaks niimoodi oma lugu alustada, kuid ei saa, kuna vanni me ei saanud. Kindlustusel läheb aega üks tööpäev, et paberid korda saada ja kuna paberid viidi alles sinna reedel, siis alles esmaspäevast saame vanni. Meil oli suurejooneline plaan minna klubitama ja randa. Õnneks tuli appi eestlaslik jonn, mis päädis auto rentimise ja väljasõiduga. Selle koha peal minu jutt lõppeb, kuna mina ei läinud kaasa. Seitse meist läksid. Kaks jäid koju, et õppida. Õppisime, aga laupäevaõhtut ei saa ju raisku lasta. Läksime poodi ja tõime rummi. Nii ta oli. Et seekord natuke vaheldust tuua, tõime küll Kapten Morgani, kuid Kapten Morgani Long Island Ice Tea. Polnd varem sellist asja näinud. Otsustasime ära proovida. Maitses küll nagu Long Island Tea. Kes ei tea, mis on Long Island Tea, siis see meeldiv karastusjook baari kõikidest heledatest kangetest jookidest pikendatud koolaga. Maitses hää ja tegi purju. Arutasime ilmaasju ja leidsime ühise keele paljudes asjades. Lätlane oli oma rüperaali köögilauale unustanud. Mõtsime seda natuke tuunida. Väga maitseka taustapildi joonistasime. Mitmed tunnid higi ja pisaraid. Pisarad muidugi pidevast kõkutamisest. Väga loov laupäev igatahes. Siis me helistasime üheke teisele lätlasele läbi skaibi. Too oli väga liigutatud, et kaks mehepoega parimast Balti riigist temaga kõnelemisest huvitet on. Päris pikalt sai juttu aetud, kuid kahjuks ma ei mäleta selle sisutiheda vestluse arengukäiku ja jututeemat. Kella poole viieni hommikul sai üleval oldud.

Natuke siis ka töönädalast. Päevad pole vennad ja nädalad ka mitte. Iga päev pakub väga palju uusi võimalusi, kuid ikka puudub oskus/julgus neid ära kasutada. Täna loopisin palli korvi ja harjutasin oma etteantud lauseid. Hakkab juba tulema, kuid niipea kui tahaks mingit oma mõtet lisada, läheb keel sõlme ja hakkan pudrutama. Selle kuumusega olen ka juba ära harjunud. Enam niiväga ei higista. Vett läheb päeavas ikka mitu head liitrit. Õnneks on inimesed lahked vett pakkuma ja annavad kui küsida. Mõni pakub ise omast initsiatiivist. Ju see paistab välja, et ukse taga seisev ugrihõimlane vajaks mõnda liitrit vedelikku.

Lisan järjekordse pildiseeria tehtud klõpsudest.

Ei saanud tegemata jätta.


Väike lambiposti kunst


See oli mingi filmitrikk, ma ei näinud isegi mitte ühte..


Ühes aias olid sellised tegelased. Nunnumeeter punasesse.


Et ikka kõik aru saaks, et tee lõppeb. Kui silti pole, saab ju kohtusse kaevata.


Ämbliku ööelu häirimas



Läti lipp koos tähekesega majaseinal.


Saab ka madalamalt.


Bjuutiful

Wednesday, July 22, 2009

Täna juhtus palju

Kuigi olen surmväsinud, panen kirja tänased sündmused. Hommik algas sellega, et meid viidi DMWsse ehk kohalikku ARKi. Californias peab olema California juhiluba. Ei piisa, et mul on rahakoti vahel roosa plastmassilipik, mis tõestab, et Eesti jõustruktuurid on mind testinud ja juhtimiskõlbulikuks tunnistanud. Tuleb ikka koha peal tõestada enda sõiduoskust ja LE tundmist. Eile õhtul sai natuke seda raamatut sirvitud ja täna siis läksime eksamit tegema. Ühest küljest sujus asi kiirelt, teisalt oleks saanud kiiremini. Küsimustikku tuli täita paberilehe peal ja tädi konrollis kohe vastused ära. Ei olnud klassitäit haudvaikset rahvast. Kõik käis jooksvalt. Testis oli 36 küsimust, et läbi saada, võis eksida kuuel korral. Esimese korraga ebaõnnestusin. Eksisin vist kaheksa küsimusega. Ikka juhtub. Õnneks pakuti kohe ka korduseksami võimalust. Sain uue küsimustiku ja seekord sain läbi. Selle peale anti paberilipik, mis tõendab, et tohin siin sõita kaks kuud, kuid selle aja jooksul pean ka sooritama sõidueksami. Alles siis saan load kätte. Muide load maksavad siinkandis 28 taala. Eks arvutage ise ja võrrelge kodumaaga. Peale DMWd viidi tagasi põllule, kuid enne seda saime teada, et üks meie seast on ostustanud kodumaale naasta. Mingi tõsielu sarja tunne tuli peale, kus iga nädal keegi koju saadeti. Meie seas tekitas see väga palju vastakaid tundeid ja nukrat meeleolu. Ikkagi kuu aega koos elatud....

Saturday, July 18, 2009

kui ma ennast seaks sõin...

Tere, mõni naisõiguslane võiks mu pealkirja kohta teha terava kommentaari, et kõik mehed on niiehknii sead, et kuhu veel ennast süüa. Mina sõin ennast täna seaks. Kõik sai alguse sellest, et selle nädala alguses tehti meile väike boonusplaan. Need, kes müüvad nädalaga viis või rohkem lepingut, need viiakse laupäeval välja sööma kohta, kus võid süüa palju jaksad. Nüüd ma siis lösutan diivanil ja jõuan vaevu oma näpukesi tõsta, et see tekst ka kodumaalasteni jõuaks.
Nädala sees saime ka korra süüa. Pidime päevaga müüma kamba peale kokku 15 lepingut, siis lubati õhtusöök välja teha. Kui olime 15 müünud öeldi, et kui müüme 18, saame ka magustoidu. Müüsime 19. Viidi välja. 10 Inimese arve oli kokku 272 taala, kuna kõik lasid ribil ja seigil heamaitsta.

See nädal midagi väga põrutavat ei juhtunud. Paar head klõpsu sain ka, mida teiega jagada.

Hommikune valmisolek number üks ehk kuidas me kõik ootame oma vinget valget vanni, mis meid põllule veab.


Poleks elus uskunud, et ma endale valged kossid ostan. Ross, 22,90. Great success!


Pildilolev annab tunnistust mõistusliku elu olemasolu kohta sel mandril. Nimelt söövad koerad siin oma toitu kahvliga.


Ühel õuel müüdi sellist kaunitari. Pontiac LeMans 72.


Kellel on vingeim kärukonks?


Eelmine pühapäev käisime pargis lebotamas ja taaskohtusin oma lapsepõlvega.

Sunday, July 12, 2009

pole pikalt jututanud

Kuna meil siin tööpäevad väga pikaks kisuvad, siis saab ainult nädalavahetusel mahti siia midagi kribada. Laupäeval viidi meid randa. Väga vinge oli. Oceanside Beach. Vesi lubas juba ka suplemist. Paljud proovisid esimest korda väikesi lainelaudu ja ja surfilauda. Väga positiivne päev igatahes. Õhtu päädis jälle rummiga. Seekord mina osa ei võtnud ja vaatasin pealt, kuidas noored trimpavad. Naljakas oli ikka.


Instalatsioon meie koridoriseinal. Eesti lipp, läti dressipluus (ilmselgelt majandussurutise tõttu ei jõudnud lätakas endale lippu lubada), lainelauad, surfilaud ja kohalik Merilyn Monroe. Sweet, dude!


Nii kasvavad granaatõunad


Selline silt oli meestevetsu peal. Mina olin esiti väga nõutu, et kas võin sisse minna.


Selline tegelane ootas mind ühe ukse juures posti taga. Päris ehmatav


Mõni looduspilt


Meie enda oma sõiduvahend.


Selline sõbralik jalamatt.


Päris lahe numbrimärk

et siis millest kõik alguse sai...

Lugedes kõiki neid sadu ja sadu kommentaare, mis mu blogi kohta tehtud, leidsin ühe, kus tunti huvi, et mida ma siin teen ja kuidas siia sain. Eks ma siis natuke pajata ka sellest. Pmst on see üks internship programm, kuhu ma koha sain. Meid siin 8 eestlast ja lätlane. Töötame ühe kohaliku firma heaks, mis tegeleb putukatõrjega. Kuna Kalifornia on kõrb, siis on ka siin väga palju putukaid, mis teeb selle äri siinkandis väga vajalikuks. Meie eesmärk on selle teenuse müümine ukselt uksele. Eestlasele võib see arusaamatuna tunduda, kuid kuna siin on maavärin tihe külaline, siis ei saa väga kõrgeid maju ehitada, elavad kõik majades. Selles piirkonnas on 250 000 majapidamist. Seega turgu on nii, et tapab. Samuti on konkurente. Meie peamine leib ongi konkurentidelt klientide ülelöömine, kuna meie firma teenus on lihtsalt parem. Nii ongi.

Minu aadress on siin. Maakeeli
40307 Hannah Way
Murrieta, CA 92563
* approximate times


Kirjutage ja joonistage!

Sunday, July 05, 2009

Ameeriklaste hiinalembus

Tere,

nagu kõigile teada, omab hiina rahvavabariik suurt osa ameerika võlakirjadest. Kuna väga palju hiinlasi on leidnud kodu endale USAs, siis on vist USA valitsus näitamaks üles tänulikkust hiinale, et neil on huvi võlakirjade vastu, hakanud hiinlastele nimelisi parkimiskohti välja jagama. Siin näiteks oma koht invaliidist hiinlasele nimega Xing. Huvitav igatahes.