Järgneb selle blogi kõige tähtsam postitus, mistõttu on see ka umbes paar kilomeetrit pikk. Seega varuge kannatust.
Sissejuhatuse kirjutasin 8.detsembril 2013 Tallinnas, kuna varem lihtsalt pole jõudnud/viitsinud.
Oleme jõudnud juba mitu nädalat kodumaal olla ja täitunud on esimene abielukuu. Aga kohe kõigest lähemalt.
14. veebruaril 2013 palusin ma Heleni endale naiseks. Peale üllatunud, kuid kindlat jah-i hakkasime pulmi planeerima. Tegelikult olime seda teemat juba ka eelnevalt puudutanud ja ühine visioon pulmade osas oli väga selge. Soovisime teha ürituse, mis on mõeldud ainult meile kahele, mida me saaksime täiel rinnal nautida ja mis leiaks aset kuskil kaugel ja soojal maal, kus me pole käinud. Ühe plaanina vaatasime Austraalia poole, kuna seal paar tuttavat, kes võiks aidata ja soovitada midagi. Samas ei leidnud me piisavalt soodsaid pileteid ja tegelikult ei tundunud Austraalia väga eksootiline, seega vaatasime edasi. Siis jäi silm peale India ookeani saarele nimega Mauritius. See juba hakkas looma. Võtsin ette pikema uurimisretke interveebis, selgitamaks välja, mida on vaja, et seal abielluda. Selgus, et tegu on prantsuskeelse saarega, mis tähendab, et kõik dokumendid, mida seal vaja läheb, on vaja esmalt tõlkida ja siis ka apostillida. Seda nii seal abielludes, kui ka Eestis abielu registreerides. Aeganõudev ja kulukas. Lisaks sellele olid nii hotellid kui ka lennupiletid kallid. Leidsin ka ühe proua, kes oli seal abiellunud, aga nemad registreerisid Eestis ära ja tegid seal ainult tseremoonia. Meie nii ei tahtnud. Jätsime natukeseks asja ootele. Jälgin päris tihiti sellist lehekülge nagu on holidaypirates.com, mis pakub väga soodsaid puhkusepakette ja leidsingi sealt pakkumise KLMi lennupiletitele Honolulusse algusega Tallinnast. Oleme Havail veetnud kolm nädalat aastatel 2009-2010. Kuna olime seal olnud ka varem, siis mõtlesime, et sinna ei lähe. Sellest võib siin blogis natukene allpool lugeda.
Äkki oli meil pakkumine lennupiletitele kohta, mis oli pea poole odavam lennust Mauritiusele ja omas meie kooselus ka olulist kohta. Uurisime ka natukene, mida on vaja, et seal abielluda. Kui selgus, et piisab passist ja paari ankeedi täitmisest netis, siis polnud enam pikka passimist. Järgmine päev tegime Estraveli kaudu broneeringu, mis kahjuks ei läinud läbi, kuna piletid olid vahepeal välja müüdud. Ebaõnn, kuid õnneks saime Estraveli abiga Unitedi lennule piletid, mis olid küll kallimad, kuid 749 EUR pileti kohta Tallinnast Honolulusse pole paha. Seega 4 lendu sinna ja 5 lendu tagasi.
Aprillis ostsime juba sõrmused, millega aitas meid Sangla Juveelisalong, nii et sõrmused said kenasti kodumaal tehtud. Pulmakleidi leidsime augustis peale pikki otsinguid salongist Pärl.
Aprillis ostsime juba sõrmused, millega aitas meid Sangla Juveelisalong, nii et sõrmused said kenasti kodumaal tehtud. Pulmakleidi leidsime augustis peale pikki otsinguid salongist Pärl.
Havai on tõeline turismimagnet, mis väljendub ka kenasti hotellihindades. Sihtisime oma pulma tipphooajavälisele ajale ehk siis novembrisse - kui Eestis kenasti juba külmetab, kuid seal päike lõõmamas ja rahvastki vähem on.
Havai saarestik koosneb kaheksast suuremast saarest. Varemalt olime käinud ainult Oahul. Sellel saarel asub pealinn Honolulu ja kuulus Waikiki rand. Aga Wikist saab rohkem teada: http://en.wikipedia.org/wiki/Hawaii
Seekord soovisime ka teisi saari näha. Pulmadeks valisime Kauai saare, mis oma kauni looduse tõttu tundus kõige rohkem selleks sündmuseks sobivat.
Jagasime organiseerimise ära nii, et Helen otsis fotograafi ja meikari, samas kui minu kanda jäid hotellid, autorent ja pulmatseremoonia. Havai on populaarne pulmasihtkoht, mistõttu ei tule seal puudust erinevatest võimalustest oma pulmi pidada. Minu soov oli, et meid paaripanev isik oleks kohalikku päritolu. Pärast kõikide isikute ülevaatamist, leidsin, et meid võiks paari panna pastor Harold Kilborn, kelle leiab siit: http://www.kauaiweddingsinkoloa.net/
Tegu on kohaliku pastoriga, kes ka ilmalikke paaripanekuid korraldab. Tema soovituse kohaselt sai meie pulmapaigaks Kauai lõunakaldal asuv Shipwreck Beach. http://www.tripadvisor.com/Attraction_Review-g60625-d1856973-Reviews-Shipwreck_Beach-Poipu_Kauai_Hawaii.html
Tema jagas meile ka juhiseid, mida on vaja teha enne kui saarele saabuda. 30 päeva enne abielu tuleb minna lehele emrs.ehawaii.gov/ ja endale abielulitsents teha, mis maksis 65 dollarit. Põhimõtteliselt oli see kõik, mida me Eestis tegime. Helen valis fotograafiks Liz-i https://www.facebook.com/pages/Images-by-Liz/178245898886392 ja meikariks soovitas Liz Kristyt https://www.facebook.com/pages/The-LAB-Salon/76650364335, kellega me väga rahule jäime, aga sellest kohe lähemalt. Usa viisa oli mul juba aastast 2008 ja Helen tegi endale ESTA.
Veel üks oluline tõik meie pulma juures oli diskreetsus, nimelt ei soovinud me kellelegi oma plaani avaldada. Ennekõike kuna Eestis oodatakse pigem tavalist saja inimesega süldipulma ja me ei soovinud endale lisastressi seletamaks, miks meie seda ei soovi. Seega toimus planeerimine täielikus teadmatuses meie lähikondlaste jaoks. Omal moel oli see väljakuse, kuna nii palju tekkis emotsioone, mida oleks tahtnud teistega jagada. Tuli olla eriti ettevaatlik, et mitte midagi välja lobiseda. Suve jooksul sai veel hotellid, rendiautod ja muud tegevused broneeritud, nii et novembriks oli kõik valimis. Oli vaid vaja kohale lennata ja nautida. Nüüd siis järgemööda kokkuvõte meie abiellumise reisist koos pildimaterjaliga.
05.11 Tallinn
Reisi eelõhtu. Kohvrite pakkimine kulges ladusalt ehk kõige paremini võttis selle kokku Heleni kommentaar, et me oleme nädalavahetuseks Tartusse läinud ka rohkemate asjadega. Nimelt on meil kaks suurt ja kaks väikest kohvrit. Suurtes on hädavajalik trään saartel olemiseks ja käsipagasis - Heleni omas on pulmariided ja minu omas fotokas, plätud ja sõrmused. Kogu pulmaks vajaminev sai käsipagasisse, vältimaks olukorda,kus meil on pulm, aga varustus puudub.
Suht minimalistlikult plaanime hakkama saada. Õnneks on saarel mitu Rossi poodi...
06-07.11 Oahu
Kell on 5.05 hommikul. Jõudsime kohaliku aja järgi natuke peale kümmet õhtul. Ajavahe Eestiga on 12 tundi. Ehk siis kui teised lõpetasid töö, istun mina unetuna lennujaama hotellis ja üritan meenutada, mis aset leidis. Graafik on põhjalikult sassis. Alustasime teekonda Tallinnast 06.11 kell 6.10 hommikul suunaga Helsingile. Poole tunniga kohal nagu naksti. Edasi oli meil tunnike, et Londoni lennu pääle jõuda. Soome vennasrahvus on oma lennujaama arusaadavalt kokku ladunud ja sellega probleeme polnud. Üle kolme tunni kulus, et Londonisse jõuda. Kohaliku aja järgi saabusime peale üheksat, et 12 juba inglite linna lennata. Lennuaeg üle 11 tunni. Londonis topiti meie 777 igast pudulojuseid täis ja lend võis väikese viibimisega alata. Vabandan siinkohal oma lastevanematest sõprade ees, aga jään arvamusele, et lennuk pole koht ühekahekolmeaastastele. Paar tegelast olid selle pika reisi jooksul väga õnnetud ja lasid oma arvamusel heleda ja kilda häälega üle lennuki kõlada. Õnneks pakkus eesistuja tooli seljatugi piisavalt meelelahutust. Möödas on need ajad, kus enne lendu tutvustati meelelahutusprogrammi. Puutetundlik ekraanike andis piisavalt võimalusi endale sobiv programm kokku panna. Mulle juhtus ainult selline eksemplar, mis peale filmi vaatamist hangus ja stjuuardessiprouad said käia jupstükile mitmeid kordi restarti tegemas. Lend oli küll pikk, aga süüa anti päris tihedalt. Kuna lendasime ameerika õhuliinidega, siis millegi tervisliku ootamine oleks selge rumalus, aga kõhutäitena sobisid ka serveeritud kaloripommid ja tippkoka õudusunenäod. Saalitöötajateks olevate neidiste hiilgeaeg võis jääda külma sõja lõpuaastaile, aga nad olid tublid. Lennukis pidime täitma tollideklaratsiooni, mida jagati pere peale üks. Vestlus meiega oli järgmine:
(Kuna seda blogi loevad ka mitte kosmopolitäänid, siis panen selle kirja ka emakeeles.)
Stjuuardess: Kas te olete pere, küsides meilt?
Mina: Mitte veel.
S: Oi kui tore, te olete kihlatud. Kuna siis see suur päev on.
M: Viie päeva pärast.
Peale seda uudist tuli ehtne ameerikalik emotsioonipihang ja kui me veel sihtkoha mainisime, siis rääkis tädi meile juba kuidas tal kananahk ihule tekkis kuna see on nii põnev ja tema tütar oli ka just samal saarel hiljuti abiellunud. Selline oli lend Los Angelesesse.
LAXis pidime oma pagasi välja võtma ja ennast tollitöötajatega tutvustama. Varajasemalt on need vestlused olnud tunduvalt sisukamad ja pingelisemad. Seekord küsiti nime ja oodatavat äri- või mõnureisi küsimust. Viimasega suutsin ka puuse panna vastates, et bisnpleasure tripil olen. Edasi saime oma kohvrid elusatena tagasi ja pidime nendega järgmise härra juurde kärutama. Helen läks minu ees. Härra vormiriides vaata umbuskliku pilguga passi ja konsulteeris oma kolleegiga, et kas selline riik nagu Eesti üldse eksisteerib. Õnneks oli kolleegi perekonna nimi lõpuga -ov ja tema küsimus Helenile oli, et tõõ parusski gavarišh. Mille peale Heleni tagasihoidlik nemnoška viimsegi kahtluse sulatas. Mina astusin juba letti uhkelt öeldes, et järgmine estonian tuleb, mille peale onu kohkus ja minu selja taha kiigates küsis, et kas teid on terve grupp? Rahustasin, et oleme kahekesi ja lähme Havaile abielluma. See vastus ajas ta veel rohkem imestusse kui Eesti riigi olemasolu. Tüüp vaatas mulle silma ja ütles isalikult ja kerge muigega, et olen julge mees ja soovis edu selle abeiluvärgiga. Kohvrid said tagastatud ja tatsasime viimast lendu ootama. Eestis algas hommik kui me Honolulu lennule asusime. Selline oli meie lennumasin.
Viimane lend kestis pea kuus tundi. Eelnevatel lendudel mul erinevalt Helenist magada väga ei õnnestunud. Kuna viimasel lennul süüa ei antud, siis magasin kogu lennu lihtsalt maha. Kirkamad kriidid olid lennujaamast endale pitsad kaasa krabanud ja nüüd kostus mõnusat mugimist. Üle lennuki hõljus isuäratav aroom. Istusin vesise suuga akna all ja jõle külm oli kuigi olin riides eht eestinovemberlikult. Lohutas vaid paar rida eespool istuvaid düüde, kes ülekere lühikestes olid. Aitas teadmine, et kohe läheb soojaks. Varsti tervitas meid juba neli aastat tagasi nähtud silt.
08. Nov
Kõht korises ja uinumine pädis sellega, et jäi ära. Miski seitsme aegu läks valgeks ja sai ennast voodist välja räheldud. Päikese nägemine tegi meele rõõmsaks. Fotoka järgi haarates ja üle oma kohvriterägastiku hüpates tabasin jalaga lahmakat õhukonditsioneeri, mis hirmuga oma kuju muutis ja mingil plastpaneelil kolinaga maha kukkuda lubas. Sain pildi tehtud, aga sellega äratasin ka Heleni. Isegi selline vaade teeb meele heaks.
Uni läinud, otsustasime puhveti ära proovida. Ei tea, kas latt oli lennukitoitude poolt alla viidud, aga väga maitsev oli. Isegi Tabasco kaste oli XL suurusega, tavalise pipetti asemel korralikud 375ml.
Esimese asjana tatsasime autorenti. Oma esimesed ööd veetsime lennjujaamahotellis, kuna kohe homme lendame Kauaile ja siit on hea autot rentida ja minna Honolulut avastama.10 mintsa jalutuskäiku ja juba paistis Alamo autorent. Vahepeal leidsime mahti poseerida ehtameerikaliku monumendi juures.
Olin reserveerinud kõige rotikama auto, aga 12 taala eest saime väikse upgrade ja võimaluse auto ise valida. Valisime valge Priuse. Mis pärast tankides osutus väga soodsaks valikuks. Päev otsa ringikärutamist kulutas ainult galloni bensiini. 3.99 dollarit. Ja nad uluvad siin, et saarel on kütus kallis. Olime oma päevakava kokku pannud Rossi poodide asukoha järgi. Et siis takkajärgi nägi see välja nii: pood, pood, rand, pood, pood, lôuna, pood pood, pood, pood jne. Päev päädis sellega, et õhtuks näitas mu pagas lubatud 23 kg asemel 27kg. Ma ei taha sellest rohkem rääkida. Rannast räägin hoopis. Valisime Ala Moana avaliku pargi. Kenasti puhas ja hea infraga.
Palav päev ajab jooma. Umbes nagu heinateol. Tõin paar topsi shaved ice. Mõtlesin kuidas seda terminit tõlkida. Raseeritud jää oleks päris perversne. Lõigatakse õhukesed kihid jääd, pannakse topsi ja valatakse erinevate siirupitega üle. Väga kosutav kooslus.
Kena spektaakel olid japsidest pulmapaarid, kes käisid rannas pilte tegemas. Päris mitu oli neid. Naistel ikka suured puhvis kleidid seljas. Huvitav, et mõni neist ära ei minestanud selle kuumaga. Enne ujuma minemust pärisin aru ühelt vetpäästelt, et kui soe vesi on? Sain vastuseks, et ei tea ja õlakehituse. Tundub, et kui veetemp on püsivalt üle 20 kraadi, siis pole seda väga mõtet enam mõõta. Vesi oli mõnus mõnus mõnus. Pärast tunnikest tegime minekut, et õrna talupoja valget nahka säästa.
9.nov
Kuked, kurat. Kell on hommikul kell kuus ja kuked kirevad mõnuga. Ei, me pole maal vanaema juures, vaid Hawaii kõige läänepoolsemal saarel Kauail, mille oleme valinud enda pulmapaigaks ja kirjutan seda sissekannet hommilkul kell 5:00. Aga kõigepealt kogu päevast lähemalt. Hommikul ärkasime hotellis taas umbes seitsme ajal. Uni lahkub koos päikesetôusuga, mis on igati tore, sest pole seda poolepäevani põõnutamist. Pakkisime oma hilbud kottidesse, sõime kosutava hommikusöögi - siin pakutakse hommikuks ka steaki. Väga maitsev oli. Kaerahelbepudrule pani pika latiga. Bussis õnnestus ka lõpuks meie preester telefoni teel tabada ja saime vajalikud asjad kokku lepitud. Siinmaal töötab helistamine kordi paremini kui emailide saatmine. Lend naabersaarele on kohaliku lennufirma Island Airiga kell 12.30. Kõhud täis, kärutasime oma tavaariga fuajeesse, kus hotelli buss meid lennujaama viis. Ees ootas check in ja turvakontroll. Olin suutnud natuke oma pagasi ülekaalu viia, aga õnneks see probleeme ei tekitanud. Oma piletit vaadates tekkis kerge hirm, et nüüd saab kõvasti kõmpida kuna värava nr oli 72. Tegelikkuses astusime korvpalliväljaku suurusesse saali, kus olid väravad 70-77 kõik kõrvuti. Natuke selline bussijaama ootesaal. Saalinurgas märkasime asutust nimega cocktail lounge ja otsustasime neid oma visiidiga austada.
Nimest juba järeldades saab ka mitte kõige teravam pliiats aru, mis meid ees ootas. Tuli kena proua ja pakkus head paremat joogipoolist. Võtsime mõlemad tropical coladad, mis koosnes tumedast ja heledast rummist, värskest ananassist ja värskest kookosest. See oli üks hiiglama hea märjuke.
Tunnike jäi lennuni, aga see möödus linnutiivul. Siis topiti meid lennukisse, kus anti joogiks mingit magusat vedelikku. Nägime lennukite järjekorda. Kuna lennuradu on vähe, siis lasti lennukeid õhku tõusta järjekorras. Meie taga ootasid sellised isendid.
Lennukiaknast nägime veel seda randa, millel eelmisel päeval paar mõnusat tundi veetsime.
Poole tunni pärast maandusime Kauail. Lennukiaknast paistsid maalilised troopikasaare vaated.
Väljudes lennukist oleks nagu keegi meile suure fööni peale suunanud. Mõnus ja soe. Nüüd hakkas kerge stressamine, sest oli vaja kiiresti autorenti jõuda, et endale sobiv auto saada. Kui planeerisime seda sündmust, siis alguses rendiauto tüüp olulist rolli ei mänginud. Peale piskut kaalumist otsustasime, et korra elus võib endale ka kabrioletti lubada ja liisk langes Mustangi kasuks. Helen nõudis valget, aga kuna rendikate värvi broneerida ei saa, siis jäi see juhuse hooleks. Tegin küll eeltööd uurides tripadvisori foorumist kohalike käest, et missugused rendifirmad valgeid Mustangeid omavad ja selle järgi tegin ka bronni. Muide Havail on selline rendiautode keskkond nagu discounthawaiicarrentals.com, mis kogub kokku kõikkide rendikate pakkumised ja saad ise parima valida. Lisajuhi eest maksma ei pea ja tühistamine on tasuta. Broneerisin suvel, aga nädal enne reisi tegin uue päringu ja sain hinnast 30 dollarit alla. Võit. Rendifirmaks oli Budget ja leti taga tervitas mind Josie - tore kohalik proua. Mainisin meie suursündmust, mille peale tuli mitu mitu aww-d ja oww-d. Ja kõige tähtsam, saime oma valge Mustangi.
Kruiisisime hotelli nimega Kauai Beach Resort. Rendikeskusest välja sõites nägime maanteel ohutussaarel kanaema koos tibudega siblimas. Kamikazekanad? Hotellivalikul oli taas abiks Tripadvisor. Korralikud hinnangud ja mõistlik hind. Broneeringu tegin läbi Orbitz.com-i. Sain ässa diili, aga võtsin kõige odavama toa - see tähendas vaadet aiale. Merevaate eest küsitakse meeletut lisaraha. Väljast oli hotell väga kena ja Helen oli väga elevil. Auto pargitud, astusime oma kodinatega hotelli. Leti taga võttis meid naeratades vastu kena tütarlaps ja hakkas meid sisse registreerima. Olime varem kokku leppinud, et proovime ära filmides nähtu, kus pulmi mainides antakse noorpaarile parem tuba. See töötab! Jutu käigus mainisime oma reisi eesmärki, mille peale neiu letis sulas ja meid tabas küsimustetulv. Loomulikult ta teadis kõiki tegelasi, kes meid pulmas abistavad. Siis ta vatras natukene veel, ohetas ja ahhetas, soovis õnne ja andis meile merevaatega viimase korruse toa. See oli suurepärane uuudis, nagu ka tuba mille saime.
Kella neljaks sõitsime Koloa linnakesse lõunakaldal, kus ootas meid veinipoes licence agent. Just veinipoes. Astusime poodi. Proua kiikas meid ja küsis kavalal ilmel, et kas me plaanime abielluda? Sobib, võtsime leti taga istet ja proua hakkas meile litsentsi valmistama. Taas tekitasime rohkelt imestust oma päritolumaa kohta. Samuti, et keegi meie pulmast ei tea jne. Saime paberid korda, maksime 5 dollarit ja nii oli bürokraatia kadalipud läbitud.
Kuna olime veinipoes, mis ka muid märjukesi müüs, siis vahetasin kaks dollarit Mucho Aloha õlle vastu. Täitsa hea rüübe.
Edasi sõitsime krevette sööma, kuna asusime ikka saarel, mida ümbritseb Vaikne ookean. Mõnus mee, ingveri ja tšillikaste põletas pärast veel pikalt huuli. Sain natukene ka looduspilte mahti teha.
Otsustasime ka oma pulmaranna üle vaadata. Maaliline. Turnisime ka kõrvalasuvale pisikesele seljandikule, et oma fotosessiooni planeerida. Tagasi auto juurde kõndides tabas meid korralik hoovihm, mis suutis meid mõlemit korralikult vetitada. Vihm jätkus kogu tagasitee ja vahel nii tugevalt, et nähtavus oli alla meetri. Hoolimata paduvihmast ei märganud paljud juhid esitulesi põlema panna ehk neid märkasime alles siis kui nad juba möödas olid. Kuulasime raadiot, kui see äkki piiksuma hakkas. Kummaline, kuid peale seda tuli kohe selgus. Nimelt anti raadiokaudu hoiatus, et tegu tõsise sajuga ja kobitagu nüüd madalatest kohtadest kõrgemale ja teele tekkinud tiikidesse pole mõtet autot uputama ronida vaid pööratagu tagasi. Me põhjamaalastena oleme veega harjund ja sõitsime ikka hotelli tagasi. Hüppasime ka WalMardist läbi, et natuke värsket puuvilja kaasa osta, aga pidime näpust võtma, puuvilja neil polegi. Selle poe kontseptsooon ei võimalda vist kaupa müüa mille säilivusaeg on alla poole aaasta. Veeresime koju ja kukkusime mõlemad umbes kell 9 magama. Ärkasin enne kuut. Kuradi kuked, ma ütlen!
Nimest juba järeldades saab ka mitte kõige teravam pliiats aru, mis meid ees ootas. Tuli kena proua ja pakkus head paremat joogipoolist. Võtsime mõlemad tropical coladad, mis koosnes tumedast ja heledast rummist, värskest ananassist ja värskest kookosest. See oli üks hiiglama hea märjuke.
Tunnike jäi lennuni, aga see möödus linnutiivul. Siis topiti meid lennukisse, kus anti joogiks mingit magusat vedelikku. Nägime lennukite järjekorda. Kuna lennuradu on vähe, siis lasti lennukeid õhku tõusta järjekorras. Meie taga ootasid sellised isendid.
Lennukiaknast nägime veel seda randa, millel eelmisel päeval paar mõnusat tundi veetsime.
Poole tunni pärast maandusime Kauail. Lennukiaknast paistsid maalilised troopikasaare vaated.
Väljudes lennukist oleks nagu keegi meile suure fööni peale suunanud. Mõnus ja soe. Nüüd hakkas kerge stressamine, sest oli vaja kiiresti autorenti jõuda, et endale sobiv auto saada. Kui planeerisime seda sündmust, siis alguses rendiauto tüüp olulist rolli ei mänginud. Peale piskut kaalumist otsustasime, et korra elus võib endale ka kabrioletti lubada ja liisk langes Mustangi kasuks. Helen nõudis valget, aga kuna rendikate värvi broneerida ei saa, siis jäi see juhuse hooleks. Tegin küll eeltööd uurides tripadvisori foorumist kohalike käest, et missugused rendifirmad valgeid Mustangeid omavad ja selle järgi tegin ka bronni. Muide Havail on selline rendiautode keskkond nagu discounthawaiicarrentals.com, mis kogub kokku kõikkide rendikate pakkumised ja saad ise parima valida. Lisajuhi eest maksma ei pea ja tühistamine on tasuta. Broneerisin suvel, aga nädal enne reisi tegin uue päringu ja sain hinnast 30 dollarit alla. Võit. Rendifirmaks oli Budget ja leti taga tervitas mind Josie - tore kohalik proua. Mainisin meie suursündmust, mille peale tuli mitu mitu aww-d ja oww-d. Ja kõige tähtsam, saime oma valge Mustangi.
Kruiisisime hotelli nimega Kauai Beach Resort. Rendikeskusest välja sõites nägime maanteel ohutussaarel kanaema koos tibudega siblimas. Kamikazekanad? Hotellivalikul oli taas abiks Tripadvisor. Korralikud hinnangud ja mõistlik hind. Broneeringu tegin läbi Orbitz.com-i. Sain ässa diili, aga võtsin kõige odavama toa - see tähendas vaadet aiale. Merevaate eest küsitakse meeletut lisaraha. Väljast oli hotell väga kena ja Helen oli väga elevil. Auto pargitud, astusime oma kodinatega hotelli. Leti taga võttis meid naeratades vastu kena tütarlaps ja hakkas meid sisse registreerima. Olime varem kokku leppinud, et proovime ära filmides nähtu, kus pulmi mainides antakse noorpaarile parem tuba. See töötab! Jutu käigus mainisime oma reisi eesmärki, mille peale neiu letis sulas ja meid tabas küsimustetulv. Loomulikult ta teadis kõiki tegelasi, kes meid pulmas abistavad. Siis ta vatras natukene veel, ohetas ja ahhetas, soovis õnne ja andis meile merevaatega viimase korruse toa. See oli suurepärane uuudis, nagu ka tuba mille saime.
Kella neljaks sõitsime Koloa linnakesse lõunakaldal, kus ootas meid veinipoes licence agent. Just veinipoes. Astusime poodi. Proua kiikas meid ja küsis kavalal ilmel, et kas me plaanime abielluda? Sobib, võtsime leti taga istet ja proua hakkas meile litsentsi valmistama. Taas tekitasime rohkelt imestust oma päritolumaa kohta. Samuti, et keegi meie pulmast ei tea jne. Saime paberid korda, maksime 5 dollarit ja nii oli bürokraatia kadalipud läbitud.
Kuna olime veinipoes, mis ka muid märjukesi müüs, siis vahetasin kaks dollarit Mucho Aloha õlle vastu. Täitsa hea rüübe.
Edasi sõitsime krevette sööma, kuna asusime ikka saarel, mida ümbritseb Vaikne ookean. Mõnus mee, ingveri ja tšillikaste põletas pärast veel pikalt huuli. Sain natukene ka looduspilte mahti teha.
Otsustasime ka oma pulmaranna üle vaadata. Maaliline. Turnisime ka kõrvalasuvale pisikesele seljandikule, et oma fotosessiooni planeerida. Tagasi auto juurde kõndides tabas meid korralik hoovihm, mis suutis meid mõlemit korralikult vetitada. Vihm jätkus kogu tagasitee ja vahel nii tugevalt, et nähtavus oli alla meetri. Hoolimata paduvihmast ei märganud paljud juhid esitulesi põlema panna ehk neid märkasime alles siis kui nad juba möödas olid. Kuulasime raadiot, kui see äkki piiksuma hakkas. Kummaline, kuid peale seda tuli kohe selgus. Nimelt anti raadiokaudu hoiatus, et tegu tõsise sajuga ja kobitagu nüüd madalatest kohtadest kõrgemale ja teele tekkinud tiikidesse pole mõtet autot uputama ronida vaid pööratagu tagasi. Me põhjamaalastena oleme veega harjund ja sõitsime ikka hotelli tagasi. Hüppasime ka WalMardist läbi, et natuke värsket puuvilja kaasa osta, aga pidime näpust võtma, puuvilja neil polegi. Selle poe kontseptsooon ei võimalda vist kaupa müüa mille säilivusaeg on alla poole aaasta. Veeresime koju ja kukkusime mõlemad umbes kell 9 magama. Ärkasin enne kuut. Kuradi kuked, ma ütlen!
Alul oli plaan, et panen iga päev juhtunu kirja, aga toimus palju ja kiiresti, et praegu on 17. nov hommik, istun Waikiki hotellis ja üritan meenutada olnut. Kell on 8:27, aga kõht on tühi, peaks oma abikaasa üles äratama ja koos sööma kõigepealt. Siis vaatab edasi.
Tagasi hotellis ja nüüd on tunnike aega kribada, enne kui Todai nimelisse toidukohta siirdume, kus jagatakse 30 dollari eest söö palju jaksad sushit.
09. nov järg
Järgnevad meenutused baseeruvad enamjaolt tehtud piltidelt, kuna 32 eluaastat on piisavalt pikk aeg, et kõik enam meelde ei jääks.
Kirjutatud 17-11-13 kell 15:30
Ilm oli suhteliselt vihmane, mis tähendab, et sadas, aga õhutemperatuur ei langenud. Kohalikel on kaks kirjeldust ilmale: on soe ja värskedav. Võtsime plaaniks siis värskendava päeva veeta avastades lõuna ja läänerannikut. Helenil oli ka proovimeikimine, mis kestis kaks tundi ja andis mulle võimaluse Mustangiga ringihängida.
Tegin mõned looduspildid.
Edasi sõitsin kohviistandusse. Nimelt on Kauail USA suurim kohviistandus. Kuna ma ise kohvist väga lugu ei pea, siis väga kaua seal ringi ei luusinud, pealegi hakkas sadama. Igatahes nii kasvab kohv.
Lõunatasime sellisese kohas nagu Shrimp Station, mis väga noobel välja ei näinud, kuid maitses väga hea.
Antud asutuse kõrval müüdi ka värskeid kookospähkleid ja ananasse, millest kaks ka meie pagasnikusse tee leidsid.
Kookosele ajasime kohapeal päkad silma sellisel moel.
Tegin mõned looduspildid.
Edasi sõitsin kohviistandusse. Nimelt on Kauail USA suurim kohviistandus. Kuna ma ise kohvist väga lugu ei pea, siis väga kaua seal ringi ei luusinud, pealegi hakkas sadama. Igatahes nii kasvab kohv.
Lõunatasime sellisese kohas nagu Shrimp Station, mis väga noobel välja ei näinud, kuid maitses väga hea.
Antud asutuse kõrval müüdi ka värskeid kookospähkleid ja ananasse, millest kaks ka meie pagasnikusse tee leidsid.
Kookosele ajasime kohapeal päkad silma sellisel moel.
Edasi kruiisisime Waimea kanjoni suunas, mida Mark Twain nimetas ka väikeseks Grand Canyoniks. Sai päris pikalt sõidetud ja erinevatel vaateplatvormidel plõksutatud.
Oli, mida pildistada. Lummavad vaated ja korraks lakanud vihmasadu pakkus meile ka kena pildi vikerkaarega.
Ja topeltvikerkaare sain ka pildile.
Kanjoni tippu jõudes oli temperatuur juba “kõigest” 17 kraadi ja vihmasadu ei lakanud. Nagu hea august Eestis. Sain veel paar looduspilti kohalikust linnuilust ja sõitsime staapi tagasi.
Pärast pikka päeva oli päris mõnus hotellis värsket anannassi mugida. Kuna toidunõusid meil polnud, siis ajas asja ära veinijahutaja.
Oli, mida pildistada. Lummavad vaated ja korraks lakanud vihmasadu pakkus meile ka kena pildi vikerkaarega.
Kanjoni tippu jõudes oli temperatuur juba “kõigest” 17 kraadi ja vihmasadu ei lakanud. Nagu hea august Eestis. Sain veel paar looduspilti kohalikust linnuilust ja sõitsime staapi tagasi.
Pärast pikka päeva oli päris mõnus hotellis värsket anannassi mugida. Kuna toidunõusid meil polnud, siis ajas asja ära veinijahutaja.
10. nov
Päev algas taas varakult, kuna uni lihtsalt läheb nii vara ära. Õnneks paistis päike ja sai paar pilti klõpsitud.
Lõpuks saime mahti ka väikese jalutuskäigu hotelli maadel ära tehtud. Sain rannaliivas elutsevate krabilistega väikese sessiooni tehtud, kuid elevus oli pigem minupoolne. Need sellid põgenesid nagu oleks neil tuli takus.
Selle päeva sisustasime mööda ida ja põhjarannikut uudistades. Peatusime ühel turul, kus kohalikku söögipoolist pakuti. Kuna olime just ennast täissöönud, siis soolast väga ei isutanud, aga Kahluaga valmistatud brownie tundus küll maius, millest polnud võimalik ära öelda. Võtsime ka korraliku granaatõuna, et õhtul midagi näksida oleks.
Peremees pakkus ka oma grilli peal valmistatut, mis oli väga mõnus ja suitsune tükk liha. Veeresime edasi ja Helen otsustas ka Mustangi ära proovida. Algul ei saanud veerema, kuid peale minu soovitust pedaal põhjani vajutada, hakkasid kõik need hobused kappama ja sundisid mu kaasa parempoolselt pedaalilt jala üles tõstma.
Tee viis Kauai saare kõige põhjapoolsema tipuni, kus seisis Kilauea majakas.
Sinna soovitati meil minna, kuna vaalad hakkavad sellel aasta-ajal tagasi tulema. Seega oli lootus neid näha, mis kahjuks ei täitunud. Aga lainevahtu sai hulganisti pildistatud.
Majaka juures oli ka väike muuseum, kus oli makett kõikidest Havai saartest. Selline näeb välja Kauai reljeef.
Edasi sõitsime mööda rannikut, kus ühele rannale järgnes teine, üks ilusam kui teine.
Ühes rannas saime laine ka laksuma.
Kuna saare jõed võivad suurte vihmade ajal väga kiiresti üle kallaste tõusta, siis on sillad raudsed sõna otseses tähenduses.
Tee lõpus leidsime laheda koopa, mille juures ennast taas värske kookosmahlaga kosutasime. Pildil vormib kohalik proua koopa taustal kookospähklist joogitopsi.
Põhjaranniku rannad on väga ilusad, kuid ujumiseks ohtlikud. Sel aastal on saarel hukkunud lainetes 14 inimest, seega vette väga ei kiskunud, vaid vaatasime lainetemängu ohutust kaugusest. Autotee lõpust algas jalgrada, mis viis kuhugi kose äärde, aga kuna see oli 8 miili pikk, siis seda ette võtta polnud plaanis. Tänu vihmadele oli rada suletud niiehknii. Selle asemel sain pildile kohaliku pereidülli.
Tagasiteel peatusime Hanalei linnakeses, kus pisikeste poekeste seast paistis silma Havaiki nimeline.
Poekeses müüdi erinevaid meeneid, mis okeaaniaga seotud. Nagu näiteks need relvad
Või need Tiki jumalad
Õhtu veetsime hotelli mullivannis peeni kokteile rüübates ja nautides abielu eelõhtut, mis asendas ärajäänud poissmeeste- ja tüdrukuteõhtut.
Lõpuks saime mahti ka väikese jalutuskäigu hotelli maadel ära tehtud. Sain rannaliivas elutsevate krabilistega väikese sessiooni tehtud, kuid elevus oli pigem minupoolne. Need sellid põgenesid nagu oleks neil tuli takus.
Selle päeva sisustasime mööda ida ja põhjarannikut uudistades. Peatusime ühel turul, kus kohalikku söögipoolist pakuti. Kuna olime just ennast täissöönud, siis soolast väga ei isutanud, aga Kahluaga valmistatud brownie tundus küll maius, millest polnud võimalik ära öelda. Võtsime ka korraliku granaatõuna, et õhtul midagi näksida oleks.
Peremees pakkus ka oma grilli peal valmistatut, mis oli väga mõnus ja suitsune tükk liha. Veeresime edasi ja Helen otsustas ka Mustangi ära proovida. Algul ei saanud veerema, kuid peale minu soovitust pedaal põhjani vajutada, hakkasid kõik need hobused kappama ja sundisid mu kaasa parempoolselt pedaalilt jala üles tõstma.
Tee viis Kauai saare kõige põhjapoolsema tipuni, kus seisis Kilauea majakas.
Sinna soovitati meil minna, kuna vaalad hakkavad sellel aasta-ajal tagasi tulema. Seega oli lootus neid näha, mis kahjuks ei täitunud. Aga lainevahtu sai hulganisti pildistatud.
Majaka juures oli ka väike muuseum, kus oli makett kõikidest Havai saartest. Selline näeb välja Kauai reljeef.
Edasi sõitsime mööda rannikut, kus ühele rannale järgnes teine, üks ilusam kui teine.
Ühes rannas saime laine ka laksuma.
Kuna saare jõed võivad suurte vihmade ajal väga kiiresti üle kallaste tõusta, siis on sillad raudsed sõna otseses tähenduses.
Tee lõpus leidsime laheda koopa, mille juures ennast taas värske kookosmahlaga kosutasime. Pildil vormib kohalik proua koopa taustal kookospähklist joogitopsi.
Põhjaranniku rannad on väga ilusad, kuid ujumiseks ohtlikud. Sel aastal on saarel hukkunud lainetes 14 inimest, seega vette väga ei kiskunud, vaid vaatasime lainetemängu ohutust kaugusest. Autotee lõpust algas jalgrada, mis viis kuhugi kose äärde, aga kuna see oli 8 miili pikk, siis seda ette võtta polnud plaanis. Tänu vihmadele oli rada suletud niiehknii. Selle asemel sain pildile kohaliku pereidülli.
Tagasiteel peatusime Hanalei linnakeses, kus pisikeste poekeste seast paistis silma Havaiki nimeline.
Õhtu veetsime hotelli mullivannis peeni kokteile rüübates ja nautides abielu eelõhtut, mis asendas ärajäänud poissmeeste- ja tüdrukuteõhtut.
11.nov
Kõige tähtsam päev.
Ärkasime vara nagu tavaliselt ja tiksusime kogu hommiku. Kell 13.45 pidi Helen meikari juures olema, seega jäi meil paras auk ühele aktiviteedile. Nimelt valmistatakse Kauai saarel rummi ja seda pakutakse ka degusteerimiseks. Sinna me suundusime. Kena väike kohakene, kus eelnevalt dokumente küsiti. Isegi neilt küsiti, kes välise vaatluse põhjal vanuselimiidi neljakordselt ületasid. Kuna järgnevate päevade ajagraafik oli päris tihe, siis polnud muud võimalust kui alustada päeva rummidegustatsiooniga.
Ühe sellise tõime ka endaga kaasa.
Pakuti heledat, kuldset, tumedat, spiced ja kookoserummi. Degustatsioon nägi välja nii, et jagati kõigile pitsid, valati MaiTai põhi sisse ja siis hakati rummi peale valama. Siin riigis on väga palju asju ettevalmistatud. Nii ka kokteilide põhjad, kuhu siis alko peale valatakse. Mulle selline värk ei istu ja see degust väga asjalik polnud, aga õppisin ühe väljendi - o kole maluna, mis tähendab "põhi peale".
Seejärel sõitsime tagasi hotelli, et natukene enne suurt sündmust puhata. Hotellist võtsime kõik pulmadeks vajaliku kaasa ja sõitsime lillepoodi, et Helenile lilleõis soengu jaoks leida.
Pakuti heledat, kuldset, tumedat, spiced ja kookoserummi. Degustatsioon nägi välja nii, et jagati kõigile pitsid, valati MaiTai põhi sisse ja siis hakati rummi peale valama. Siin riigis on väga palju asju ettevalmistatud. Nii ka kokteilide põhjad, kuhu siis alko peale valatakse. Mulle selline värk ei istu ja see degust väga asjalik polnud, aga õppisin ühe väljendi - o kole maluna, mis tähendab "põhi peale".
Seejärel sõitsime tagasi hotelli, et natukene enne suurt sündmust puhata. Hotellist võtsime kõik pulmadeks vajaliku kaasa ja sõitsime lillepoodi, et Helenile lilleõis soengu jaoks leida.
Kogu saart katab punakaspruun mullakiht, mis väga kenasti ka autole ennast kleebib. Saarel paarutamine oli meie valge suksu kenasti punakamaks muutnud, mis aga polnud kohane meie pulmakaarikule. Viinud Heleni meikarisse, hakkasin ise autopesulat otsima. Õnneks sain väga täpsed juhised ja automaatpesula, mis maksis 10 dollarit, taastas kaariku algse ilu. Autopesulaid tuleb siin tikutulega taga ajada. Seega äriplaan!
Sõitsin tagais meikari juurde, kuhu ilmus varsti ka meie fotograaf Liz.
Kui Heleni ettevalmistus läks ca 2 tundi, siis mina sain 5 minutiga hakkama. Mu pruut nägi selle eest ka kaks tundi ilusam välja kui mina.
Tegime veel mõned klõpsud ja sõitsime järgmisse linna, kus pidime oma paaripanijaga kokku saama. Samast ostsime ka veel kaks leid. Lei on lillepärg, mida kaelas kantakse. Tähtsa sündmuse asukohaks sai Kauai lõunakalda rand nimega Keoneloa ehk Shipwreck beach, mida soovitas Harold, meie paaripanija.
Sõitsin tagais meikari juurde, kuhu ilmus varsti ka meie fotograaf Liz.
Kui Heleni ettevalmistus läks ca 2 tundi, siis mina sain 5 minutiga hakkama. Mu pruut nägi selle eest ka kaks tundi ilusam välja kui mina.
Tegime veel mõned klõpsud ja sõitsime järgmisse linna, kus pidime oma paaripanijaga kokku saama. Samast ostsime ka veel kaks leid. Lei on lillepärg, mida kaelas kantakse. Tähtsa sündmuse asukohaks sai Kauai lõunakalda rand nimega Keoneloa ehk Shipwreck beach, mida soovitas Harold, meie paaripanija.
Sõitsime oma väikese seltskonnaga randa ja tseremoonia võis alata. Väikese viivituse põhjustas minu hajameelsus, nimelt olin sõrmused autosse unustanud. Väike sörk parklasse teeb ainult head. Samal ajal jõudis fotograaf mu mõrsjat jäädvustada.
Jõudsin tagasi ja tseremoonia võis alata. Pea-aegu, nimelt soovis ka Harold mingit paberit, mis mul autos oli, seega üks sörk veel. Dokument toodud, võisime alustada. Vaikse ookeani lained randa loksumas, soe päike mõnusalt paitamas, algas meie pulmatseremoonia. Tseremoonia alguses puhus Harold suurest teokarbist pasunat ja teatas, et seda tehakse kui midagi tähtsat hakkab juhtuma.
Harold lausus sissejuhatuse ja palus meil üksteisele leid kaela asetada.
Pärast seda andsime vanded ja vahetasime sõrmused. Meist sai abielupaar. Meile loeti ka sõnad peale kohalikus Hawaii keeles koos hilisema tõlkega.
Lõpuks lubati mul ka pruuti suudelda. Tseremoonia võttis aega pool tundi. Järgnes päikeseloojanguni kestev fotosessioon.
Eestlased! Lipu krabasime kaasa Tallinna lennujaamast. See on üks minu lemmikpilte!
Peale pildistasmist liikusime edasi lähedal asuvase Tidepools nimelisse restorani oma pulmaõhtusööki nautima. Pikk päev oli oma töö teinud ja kõhud piisavalt tühjad. Õhtusöök oli väga maitsev. Sõime mõlemad värskeid mereande ja jäime väga rahule. Väga palju sooviti meile õnne võhivõõraste inimeste poolt. Eestis sellist asja tihit just ei kohta. Sõitsime tagasi hotelli, kus avasime pudeli kihisevat ja nautisime teineteise seltskonda nüüd juba abikaasadena.
12 nov (kirjutadud Dallase lennujaamas 20.nov kell 8.00)
Meie esimene päev abieellunutena. Paar päeva tagasi käisime oma hotelli infoletis, mis korraldas igahommikusi üritusi, kus jagati infot ajaveetmisvõimaluste kohta. Infotunnis osales veel üks teine paarike. Ürituse lõppedes loositi välja pisike auhind - nimelt kanuusõit kahele poole hinnaga.
Võitsime selle ja otsustasime ära teha. Kuna ülejäänud ajad olid meil juba broneeritud, siis jäi ainult 12. novembri hommik ehk meie esimene mesinädala hommik algas väga aktiivselt.
Kanuusõit leidis aset Wailua jõe peal. 2 miili aerutamist, millele järgnes ühemiiline jalgsimak koseni, kus sai ka soovikorral ujuda. Kuna kaks päeva oli korralikult ladistanud, siis hoiatati, et seal olla ligipääs väga mudaseks muutunud. Meie grupp koosnes kuuest paadist, kus kaks aerutajat paadis. Seltskonna moodustasid erinevad tegelased - õed Seattlest, keskealine paar Bostonist, pensionärid Oregonist - issanda loomaaed on kirju. Kajakid olid mõeldud meresõiduks ja seega väga stabiilsed.
Sellest hoolimata õnnestus ühel vanapaaril juba harjutusringil paat kummuli keerata. Õnneks on vesi sama soe kui õhk ja väike suplus neid ei morjendanud.
Meie saime sellise nimega aluse.
Jõgi ise oli kõige madalama klassiga, kus laine puudus ja vool oli aeglane. Tuule tõttu oli allavoolu aerutamine raskem kui vastuvoolu. Meie grupi juht oli väga asjalik - sündinud Brasiilias, peale keskkooli lõppu pakkis asjad ja tuli Havaile surfama. Nüüd on juba 12 aastat kajakireise korraldanud. Jõe peal oli liiklus korraldatud nii, et parem pool oli kondimootorijõul liiklevatele vahenditele ja vasak pool bensiinipõletajatele. Kuna kajakisõit on selgelt tiimitöö, siis sai see heaks proovikiviks meie kooselu algusele. Etterutates võin öelda, et kõik sujus. Kui meile instruktsioone jagati, siis mainisime, et see on meie esimene abielupäev. Oh, seda ohhetamist ja ahhetamist, mis taas algas ja loomulikult õnnesoovid. Kaks miili läbitud, jõudsime paadiparklani, mis õigest kohast natuke eemale jäi, kuna vihmahood olid ühe jõeharu sodi täis tassinud. Seetõttu tuli meil paadid hüljata ja jõe ületamiseks see jalgsi läbida. Vool oli tugev, kuid nöörijupp, mis puid jõe vastaskaldal ühendas, aitas meid tublisti. Jõe vool oli kiire ja vesi kõrge. Minu pikk kasv tuli mulle kasuks, aga minust lühem kaasa sai päris märjaks. Meid hoiatati, et jalgrada on väga mudane. Õnneks järgnesid vihmale korralikud tuuled, mis loodusliku föönina pinnase kuivatamisega kenasti hakkama said. Meile välja kuulutatud raske jalgsimatk omandas kena jalutuskäigu kuju. Matka jooksul räägiti põnevaid lugusid, kuidas väga vähe originaalsest loodusest alles on jäänud, kuna eirnevate inimrühmade kaasatoodd taimed on kohaliku floora halastamatult välja söönud. Näiteks üks puu aafrikast, mis kasvab kõikjal saarel ja 20 aastaga omandab sama kõrguse, mis meil kuusk 60ga. Kahjuks on see puu nii pehme, et ei kõlba isegi ahjupanekuks, ehitamisest rääkimata. Kohalikud kutsuvad seda parasiitpuuks. Samuti oli näha põnev puud, mille juured maa peal kasvasid ja, mis vastavalt oma soovile mööda maad likkus. Seda küll väga aeglaselt, aga siiski liikus.
Või puu, mis ennast ümber teise oli väänanud ja meenutas anakondat.
Kosk, milleni lõpuks jõudsime, oli väga võimas. Minu arvates külm,
Kanuusõit leidis aset Wailua jõe peal. 2 miili aerutamist, millele järgnes ühemiiline jalgsimak koseni, kus sai ka soovikorral ujuda. Kuna kaks päeva oli korralikult ladistanud, siis hoiatati, et seal olla ligipääs väga mudaseks muutunud. Meie grupp koosnes kuuest paadist, kus kaks aerutajat paadis. Seltskonna moodustasid erinevad tegelased - õed Seattlest, keskealine paar Bostonist, pensionärid Oregonist - issanda loomaaed on kirju. Kajakid olid mõeldud meresõiduks ja seega väga stabiilsed.
Sellest hoolimata õnnestus ühel vanapaaril juba harjutusringil paat kummuli keerata. Õnneks on vesi sama soe kui õhk ja väike suplus neid ei morjendanud.
Meie saime sellise nimega aluse.
Jõgi ise oli kõige madalama klassiga, kus laine puudus ja vool oli aeglane. Tuule tõttu oli allavoolu aerutamine raskem kui vastuvoolu. Meie grupi juht oli väga asjalik - sündinud Brasiilias, peale keskkooli lõppu pakkis asjad ja tuli Havaile surfama. Nüüd on juba 12 aastat kajakireise korraldanud. Jõe peal oli liiklus korraldatud nii, et parem pool oli kondimootorijõul liiklevatele vahenditele ja vasak pool bensiinipõletajatele. Kuna kajakisõit on selgelt tiimitöö, siis sai see heaks proovikiviks meie kooselu algusele. Etterutates võin öelda, et kõik sujus. Kui meile instruktsioone jagati, siis mainisime, et see on meie esimene abielupäev. Oh, seda ohhetamist ja ahhetamist, mis taas algas ja loomulikult õnnesoovid. Kaks miili läbitud, jõudsime paadiparklani, mis õigest kohast natuke eemale jäi, kuna vihmahood olid ühe jõeharu sodi täis tassinud. Seetõttu tuli meil paadid hüljata ja jõe ületamiseks see jalgsi läbida. Vool oli tugev, kuid nöörijupp, mis puid jõe vastaskaldal ühendas, aitas meid tublisti. Jõe vool oli kiire ja vesi kõrge. Minu pikk kasv tuli mulle kasuks, aga minust lühem kaasa sai päris märjaks. Meid hoiatati, et jalgrada on väga mudane. Õnneks järgnesid vihmale korralikud tuuled, mis loodusliku föönina pinnase kuivatamisega kenasti hakkama said. Meile välja kuulutatud raske jalgsimatk omandas kena jalutuskäigu kuju. Matka jooksul räägiti põnevaid lugusid, kuidas väga vähe originaalsest loodusest alles on jäänud, kuna eirnevate inimrühmade kaasatoodd taimed on kohaliku floora halastamatult välja söönud. Näiteks üks puu aafrikast, mis kasvab kõikjal saarel ja 20 aastaga omandab sama kõrguse, mis meil kuusk 60ga. Kahjuks on see puu nii pehme, et ei kõlba isegi ahjupanekuks, ehitamisest rääkimata. Kohalikud kutsuvad seda parasiitpuuks. Samuti oli näha põnev puud, mille juured maa peal kasvasid ja, mis vastavalt oma soovile mööda maad likkus. Seda küll väga aeglaselt, aga siiski liikus.
Või puu, mis ennast ümber teise oli väänanud ja meenutas anakondat.
Kosk, milleni lõpuks jõudsime, oli väga võimas. Minu arvates külm,
aga giidi arvates värskendav.
Mina otsustasin mitte sisse ronida, Helen seevastu kooris pealisriided ja tatsas vette. Nii me siis seisime seal, üks vees ja teine veest ohutust kauguses pilte klõpsimas. Lõunasöögiks anti meile saia vahele torgatud vorstiviilakaid. Magustoiduks pakuti värsket ananassi, mis maitses hää.
Loomulikult hoiatati jälle kohalike röövlindude, kanade eest, kes täisesti tuima näoga su toidu röövivad kui tähelepanelikkuse minetad. Tagasiteel kohtusime paljude teiste gruppidega. Peamiselt tunti huvi, et kui palju maad veel jäänud on. Koselkäinuna lubati meil neile vastata igasuguse pudruga, et koseni on veel viis miili vasakule ja kaks miili kaljuronimist. Mõni naeris, aga mõni kahvatu japs muutus sellest teatest veel kahvatumaks. Kajakisõit pidi lõppema umbes kell kaks. Kuna olin planeerinud järgmise aktiviteedi üllatusena, siis sai tagasiaerutamisel head tempot tehtud, et ikka õigeks ajaks jõuaks. Kell 14:45 oodati meid sellises kohas nagu on Safari helicopter tours.
Kui kodus reisi planeerisime, siis broneerisime helikopterituuri Suurel Saare, et vulkaane vaadelda. Pärast paljude TA ülevaadete lugemist, otsustasin, et teen ka Kauai saarel selle tuuri Helenile üllatusena. Tema sai sellest alles pool tundi enne lendu teada. Lennul oli koos meiega veel paarike Temeculast
- see on see koht, kus me pool aastat uksi koputasime. Piloot oli väga muheda olemisega ja nagu hiljem teada saime, oli poolteist aastat tagasi otsustanud elus kannapöörde teha ja uue ameti ära õppida. Meie lend oli ümber Kauai saare koos maandumisega kohalikus reservaadis. Suur osa saarest kuulub Robinsonide perekonnale, kelle üks liige pidi olema eraklik vanamees. Juttude järig pidada ta taimedega paremini läbi saab kui inimestega. Õnneks on onkel päris missioonitundlik ja näeb kurja vaeva, et saare algtaimi elule aidata. Aga tagasi tuuri juurde. Mina olin varem kopteriga lennanud, aga kõrgustkartvale Helenile oli see esimene kord, seega oli ta väga põnevil.
Seda aktiviteeti soovitan kindlasti. Vaated on tõesti lummavad.
Pisike peatus ja väike ekskurssioon koos ilupiltidega.
Eriti ilus oli põhjakallas Naˇpali.
Sellel pildil on näha seda koobast, mille ees me paar päev tagasi kookosemahla rüüpasime.
Kauai saarel asub maailma kõige sademeterohkem koht - mägi nimega Waialeale.
Lennu ainuke miinus päädis sellega, et mul tuli tooli alt välja otsida Aloha kotike, millest läikiva südame puhul pidi abi olema. Nimelt ajasid järsud kurvid helikopteriga minu sisemuse korralikult sassi. Reisi lõpuosa kulges minu jaoks külm higi otsaees,
pilk otse ja kaugusesse suunatuna. Õnneks jäi aloha kotike täitmata, aga hotelli tagasijõudes kulus hea paar tundi enne kui tervis tagasi tuli. Õhtusöögina nautisime hotellirestoranis värskeid mereande. Ikkagi saar ju.
13. nov
Meie viimae päev Kauai saarel algas sellega, et hakkasime oma asju pakkima. Igavene tüütus, millest reisil olles ei pääse.
Kuid õnneks ootas meid üks asjalik ettevõtmine. Koos kajakireisiga broneerisime ka ekskursiooni kohalikku šokolaadifarmi, mis päädis tunniajalise degustatsiooniga. Kohalik ettevõtmine nimega Steelgrass farm kasvatab erinevadi puuvilju. Nende hulgas kakaouba ja toodab sellest ka šokolaadi. Piisavalt huvitav, et meie tähelepanu pälvida. Tegu on päris suure maa-alaga, kus ekskursioon kestab kaks tundi ja räägitakse kõikidest taimedest, mis seal kasvavad. Farm asub kõrvalises kohas ja sinna saamiseks tuleb täpsed juhised saada. Esmalt pakkus farm, et faksib need hotelli - just faksib, mäletate seda printerilaadset masinat. Nad kasutavad ikka veel seda. Õnneks või kahjuks see ei töötanud ja saime juhised paberil. Rahvast oli kokku ca 50. Keskmise vanuse ja kehakaalu viisime meie taas alla nagu näitab järgnev pilt.
Kaks kena tütarlast viisid meid ekskursioonile, kus räägiti hästi palju ja pakuti palju erinevaid puuvilju. Matka alguses pakuti meile maitsmiseks suhkruroo tükke, millele soovitati laimi peale pigistada.
Kaks kena tütarlast viisid meid ekskursioonile, kus räägiti hästi palju ja pakuti palju erinevaid puuvilju. Matka alguses pakuti meile maitsmiseks suhkruroo tükke, millele soovitati laimi peale pigistada.
Väga maitsev kooslus. Põnevalt oli kokkusobitatud tüdrukute ekskursioon, kus kumbki rääkis oma osa ja edasi anti jutt teisele väga oskuslikult ja nauditavalt. Maitsta saime veel rambutani
draakonivilja, startfruiti, passioonivilja
kohalikku mett, mis palmidelt korjatud
Sain hulga pilte pilte taas tehtud. Eriti meeldis bambus.
Niisiis jätkus meie ekskurssioon erinevate šokolaadide degusteerimisega. Saagu ka mainitud, et tegu oli tõelise šokolaadiga ehk milles kakaod vähemat 60%. Kõigepealt anti proovimiseks valmis kakaouba, mis mekkis natuke kuivalt. Kui sama asi juba
Niisiis jätkus meie ekskurssioon erinevate šokolaadide degusteerimisega. Saagu ka mainitud, et tegu oli tõelise šokolaadiga ehk milles kakaod vähemat 60%. Kõigepealt anti proovimiseks valmis kakaouba, mis mekkis natuke kuivalt. Kui sama asi juba
tumedasse šokolaadi pista, läks ka maitse paremaks. Siis räägiti pikalt tumeda šokolaadi kasulikkusest ja soovitati seda igahommik pruukida. Ja siis läks degustatsiooniks.
Tehti meile pimetesti, mille käigus anti paberileht erinevate šokolaadinimedega ja siis lasti kausike ringi käima erinevate produktidega. Väga huvitavad maitsed ja tunduvalt põnevam kui veini degusteerimine. Lõpus saime teada, mis maitse kus tehtud on. Huvitav oli Mehhiko šokolaad, mis erines teistest teralisuse tõttu, samas kui teised nagu siid suus sulasid. Lõpetuseks avanes meil kõigil võimalus ka proovitud šokolaade kaasa osta. Meie liisk langes kahele tootele, millest üks on maailma kõige haruldasem šokolaad. Nimelt sealsamas Kauai saare Steelgrass farmis toodetav šokolaad.
Tehti meile pimetesti, mille käigus anti paberileht erinevate šokolaadinimedega ja siis lasti kausike ringi käima erinevate produktidega. Väga huvitavad maitsed ja tunduvalt põnevam kui veini degusteerimine. Lõpus saime teada, mis maitse kus tehtud on. Huvitav oli Mehhiko šokolaad, mis erines teistest teralisuse tõttu, samas kui teised nagu siid suus sulasid. Lõpetuseks avanes meil kõigil võimalus ka proovitud šokolaade kaasa osta. Meie liisk langes kahele tootele, millest üks on maailma kõige haruldasem šokolaad. Nimelt sealsamas Kauai saare Steelgrass farmis toodetav šokolaad.
Kakaotaimed hakkavad alles 5 aastaga vilja kandma ja selles farmis on jõutud nüüdseks ka esimese toodanguni. Iga tahvel on eraldi nummerdatud ja maksis 20 dollarit, aga nii unikaalse elamuse eest on see mõistlik. Pealegi toetasime sellega väiketalupidajat.
Tundus, et sama toode oligi kõige minevam toode. Kuna äralennuni olid veel mõned tunnid, siis võtsime vaevaks külastada ka lähedalasuvat Shrimp Stationit, et veelkord hõrke krevette süüa.
Tagasiteel krabasime hotellist oma pagasi, tegime mõned ilupildid oma pulmakaarikust ja hotelliesisest.
Autorendis kohtusime taas prouaga, kes meid esimesel päeval aitas. Nagu lubatud, näitasime talle omi pulmapilte ja ta oli siiras vaimustuses. Tegime ka lennukist pildi, mille kohalikud mõnusalt ära fotopommitasid.
Nukrana tatsasime lennukisse ja umbes 40 minuti pärast olime Ohaul, et oma mesinädalat veeta. Pean kohe ka siinkohal mainima, et Oahu lõunaranniku turistimagnet, kuhu suundusime, on tunduvalt mõnusama kliimaga kui Kauai. Nimelt oli Kauai väga tuuline. Vähemalt Novembris 2013. Maandudes Oahul hakkasime lennujaamast enda taksot otsima. Nimelt broneerisin ka transpordi lennujaamast Waikikile ja sealt tagasi juba eos. Jälle TAd uurides leidsin sellise koha nagu hawaii23.com, kus tüüp nimega Mark viib 23 dollari eest Waikikile.
Tagasiteel krabasime hotellist oma pagasi, tegime mõned ilupildid oma pulmakaarikust ja hotelliesisest.
Autorendis kohtusime taas prouaga, kes meid esimesel päeval aitas. Nagu lubatud, näitasime talle omi pulmapilte ja ta oli siiras vaimustuses. Tegime ka lennukist pildi, mille kohalikud mõnusalt ära fotopommitasid.
Nukrana tatsasime lennukisse ja umbes 40 minuti pärast olime Ohaul, et oma mesinädalat veeta. Pean kohe ka siinkohal mainima, et Oahu lõunaranniku turistimagnet, kuhu suundusime, on tunduvalt mõnusama kliimaga kui Kauai. Nimelt oli Kauai väga tuuline. Vähemalt Novembris 2013. Maandudes Oahul hakkasime lennujaamast enda taksot otsima. Nimelt broneerisin ka transpordi lennujaamast Waikikile ja sealt tagasi juba eos. Jälle TAd uurides leidsin sellise koha nagu hawaii23.com, kus tüüp nimega Mark viib 23 dollari eest Waikikile.
See on igati mõistlik summa. Kasutasime tema teenust neli korda ja ei pidanud kordagi pettuma. Tüüp oli väga täpne, abivalmis, jutukas ja andis häid vihjeid kohaliku elu kohta. Kuna olime varem Waikikil viibinud, siis natuke juba teadsime ka ise. Hotelliks valisin
Castle Waikiki Shore hotelli. Waikiki on hotellidest pungil. Merevaate saamine on väga kallis ja see peegeldub hotellitubade hindades. Selle hotelli puhul paeluski see, et see asus kohe rannas ja pakkus suurepärast vaadet merele. Kui hotelli jõudsime, siis
sai taas meie mesinädalat mainitud. Seekord meid paremasse tuppa ei tõstetud, kuid saime toa 12ndal korrusel 15st. Rõdult avanes lummav vaade õhtupäikesele ja rannale.
Hotellitoas oli olemas kõik vajalik ja veelgi enam. Nimelt asus seal ka väike kööginurk, kus kõik ahjud-pliidid ja muud vigurid, et saaks ise süüa teha. Seda me ka paar korda hommikul tegime, aga kuna Waikiki ümbrus on õdusaid söögikohti täis, siis kinnitasime oma kehasid nendes. Õhtul promeneerisime mööda peatänavat ja haarasime Cheesecake factoryst kaks viilu imehead juustukooki ja maiustasime sellega oma rõdult õhtupäikest nautides.
Hotellitoas oli olemas kõik vajalik ja veelgi enam. Nimelt asus seal ka väike kööginurk, kus kõik ahjud-pliidid ja muud vigurid, et saaks ise süüa teha. Seda me ka paar korda hommikul tegime, aga kuna Waikiki ümbrus on õdusaid söögikohti täis, siis kinnitasime oma kehasid nendes. Õhtul promeneerisime mööda peatänavat ja haarasime Cheesecake factoryst kaks viilu imehead juustukooki ja maiustasime sellega oma rõdult õhtupäikest nautides.
14.nov
Selleks päevaks planeerisime rendiauto. Nimelt asub ka Waikikil paar autorenti ja parema hinna tõttu valisime Enterprise. Autorendiga hinnas ei näidata kindlustuse maksumust, kuna väga paljude USA krediitkaartidega on autokindlustus kaasas. Kahjuks Eesti oma seda ei kata ja ma soovitan alati selle juurde võtta. Soovitan osta nii rendiauto kui ka teise poole kindlustus. USAs on igasugused kohtuteemad väga kerged tekkima. Meenub juhtum meie eelmisest seiklusest lätlasega, kes ühele kohalikule väga väikesel kiirusel sisse tagurdas. Autol oli kerge kriim, kuid tüüp kukkus kohe halama, kuidas tal ikka kael hirmsasti selles kokkupõrkes haiget sai. Ilmselgelt hõlptulu peal väljas. Kahjuks pole kindlustamine odav. Kui autorent ise oli 48 dollarit päev, siis kindlustus oli teist samapalju. Kui esimest korda Ohaul käisime, siis soovitati meil läänekaldast eemale hoida, kuna sinna olevat kogunendud pigem kahtlane ja kriminaalne seltskond.Seega sinna me ei läinud. Seekord mõtlesime ka läänekalda üle vaadata. Ilmataat näitas taas halli palet ja võttis tibutada. Kui olime jõudnud läänetippu, märkasime ühte laevukest kahtlaselt ranna lähedal tiirutamas. Ja siis nägime ka põhjust - delfiinid.
Lisaks ajas tuul ka mõnusaid laineid randa.
Vihmase ilmaga ringi sõites on kogu aeg tunne, et kui nüüd autost õue astun, hakkab kohe külm - nii nagu see Eestis tavaliselt on. Seal pole väga vahet. Kogu aeg on mõnus ja soe, kui just tuuline pole.
See päev oli selline mõnus ringikruiisimine. Õhtul sai jälle mõnusalt hotellis varba sirgu lasta ja rõdult vaadet nautida.
15. november oli päev, mille veetsime rannas mõnuledes ja lootsime õhtul väisata Todai nimelist kohta, kus saab süüa nii palju kui jaksab.
Tegelikkuses juhtus aga hoopis selline lugu, mistõttu ma tõusva päikese maa rahvast väga enam ei respekteeri. Koht avati kell 17.00 õhtusöögiks.
Eestlasele on järjekorras seismine olnud nagu rahvussport ja selle me ka kenasti lootusrikkalt ära seisime. Kaks nägu enne meid pandi uks kinni ja öeldi, et kohe tuleb paar gruppi. Kui kohti üle jääb, lastakse rahvast juurde. Tegelikkuses vuras maja ette neli bussitäit jaapani turiste, kes kõik rõõmsal ilmel sushit mugima tulid. Tere tali, ma ütlen. Sa tuled võõrasse riiki ja eelistad ikka seda, mida kodus niikuinii saad. Asi lõppes sellega, et tegime reserveeringu ülejärgmiseks päevaks, võtsime mingid suvalised võileivad ja tõttasime tagasi hotelli, et ilutulestikku näha. Nägime.
Ja siis veel natuke.
15. november oli päev, mille veetsime rannas mõnuledes ja lootsime õhtul väisata Todai nimelist kohta, kus saab süüa nii palju kui jaksab.
16. november
Võtsime ette lennu kõige suuremale saarele, mille nimi on Big Island. Päris hea nimi saarele. Saar on nii suur nagu kõik ülejäänud Havai saared kokku. Valisime selle saare, kuna tegu on vulkaaniliselt aktiivse saarega ja me tahtsime laavat näha. Planeerisime tiheda päeva, mistõttu pidime juba enne viit hommikul lennujaamas olema. Maandusime Hilos, krabasime oma rendiauto ja kell 8.45 ootas meid taas Safari Helicopter tours.
Suur saar on väga ilus, kuid teistmoodi ilus. Näiteks on suurel saarel 7 erinevat kliimavöödet, aga loodus on Kauail tunduvalt kenam ja lopsakam.
Vulkaan on väga palju saare asustust hävitanud.
Kahjuks purskavat vulkaani me ei näinud, kuid voolavat laavat nägime küll.
Selle reisi lõpuks sain taas maailma pöörlema, kuid õnneks läks kiiremini üle kui eelmine kord.
Peale lennutuuri sõitsime kohalikku botaanikaaeda, mis asus kenas lahesopis Hilost mõned miilid põhjas.
Taas sain hunniku looduspilte, millest mõned siin.
Edasi sõitsime lõunasse, kus asub rand, mida katab must liiv.
Liiv oli must ja ei määrinud üldse. Lisaks sellele nägime ka merikilpkonni.
Saare suurimaks vaatamisväärsuseks on vulkaanipark, kuhu suundusime järgmiseks.
Kivistunud laava näeb päris õõvastav välja, eriti kui seda on ruutkilomeetrite ulatuses.
See on looduslik laavatunnel, mille on jätnud voolav laava. Nüüd on nagu koridor.
Edasi võtsime ette väikese retke, et näha öist laavakuma. Jalutasime mööda kustunud laavat ja kujutasime ette, kust võiks rada kulgeda. Saarel läheb väga kiiresti pimedaks. Me ei hakanud päris pimedale jäämisega riskima, mistõttu raja lõpuni me ei jõudnudki. Autoni jõudsime tagasi juba pimedas ja Endomundo abiga.
Jõudsime kella kaheksaks kenasti lennujaama ja natukene peale üheksat olime tagasi Oahul, kus Mark meid taas ootas ja hotelli toimetas.
17. november
Järjekordne päev, kus sai mõnusalt vedeleda ja jõude-elu nautida. Nagu tavaliselt, läks mul uni kell 6. Kuna päike hakkas just tõusma kasutasin hetke ja rakendasin oma statiivi koos kaameraga töösse.Tulemuseks Waikiki päikesetõus.
ja teiselt poolt sain panoraami.
Kuna selleks õhtuks olime endale Todaisse laua reserveerinud, saime ruttu sisse, nii et kõik liuad hääd vetikasse keeratud riisi täis veel olid. Tegin ka paar ilupilti, mida hea vaadata kui kodus jõulu ajal hapukapsast ja verivorsti vitsutada saab.
Teekond koju võttis oma aja, kuna sai natuke ülesöödud. Kui neli aastat tagasi seda kohta väisasime, siis tundus see imeline. Nii maitsev ja nii palju. Tundub, et viimaste aastatega on maitsemeeled teravamaks muutunud, sest tänane visiit Todaisse valmistas mulle kerge pettumuse. Kui väga laia menüü parim pala on šokolaadi kastetud banaan, siis on vist miskit viltu. Igatahes sai sellegipoolest kõht korralikult täis pargitud.
18. november
Taas päev, kus tuli autorenti lonkida. Põhimõtteliselt on autorendiks kaks võimalust:
1) lennujaamast, mis on odavam, aga tuleb hotellis parkida, mis maksab ca 25 dollarit öö 2) rentida päevaks Waikikilt ja õhtul tagasi viia.
Waikikilt rentida on kallim võrreldes lennujaamaga, aga säästab parkimisevaevast ja seetõttu kokkuvõttes ka terake odavam. See päev algas taas vara. Uni lihtsalt läheb ära, pimenda tuba nii palju kui tahad. Kõps, enne päikest üleval ja taas pildistama. Seekord sain kuu kaadrisse.
Kuna meil oli toas täisköök, siis saime endale ka hommikusööki teha. Üks näide on siin. Mitte just kõige tervislikum, kuid siiski maitsev.Võtsime ette lennu kõige suuremale saarele, mille nimi on Big Island. Päris hea nimi saarele. Saar on nii suur nagu kõik ülejäänud Havai saared kokku. Valisime selle saare, kuna tegu on vulkaaniliselt aktiivse saarega ja me tahtsime laavat näha. Planeerisime tiheda päeva, mistõttu pidime juba enne viit hommikul lennujaamas olema. Maandusime Hilos, krabasime oma rendiauto ja kell 8.45 ootas meid taas Safari Helicopter tours.
Suur saar on väga ilus, kuid teistmoodi ilus. Näiteks on suurel saarel 7 erinevat kliimavöödet, aga loodus on Kauail tunduvalt kenam ja lopsakam.
Vulkaan on väga palju saare asustust hävitanud.
Peale lennutuuri sõitsime kohalikku botaanikaaeda, mis asus kenas lahesopis Hilost mõned miilid põhjas.
Taas sain hunniku looduspilte, millest mõned siin.
Edasi sõitsime lõunasse, kus asub rand, mida katab must liiv.
Saare suurimaks vaatamisväärsuseks on vulkaanipark, kuhu suundusime järgmiseks.
Jõudsime kella kaheksaks kenasti lennujaama ja natukene peale üheksat olime tagasi Oahul, kus Mark meid taas ootas ja hotelli toimetas.
17. november
Järjekordne päev, kus sai mõnusalt vedeleda ja jõude-elu nautida. Nagu tavaliselt, läks mul uni kell 6. Kuna päike hakkas just tõusma kasutasin hetke ja rakendasin oma statiivi koos kaameraga töösse.Tulemuseks Waikiki päikesetõus.
ja teiselt poolt sain panoraami.
Kuna selleks õhtuks olime endale Todaisse laua reserveerinud, saime ruttu sisse, nii et kõik liuad hääd vetikasse keeratud riisi täis veel olid. Tegin ka paar ilupilti, mida hea vaadata kui kodus jõulu ajal hapukapsast ja verivorsti vitsutada saab.
Teekond koju võttis oma aja, kuna sai natuke ülesöödud. Kui neli aastat tagasi seda kohta väisasime, siis tundus see imeline. Nii maitsev ja nii palju. Tundub, et viimaste aastatega on maitsemeeled teravamaks muutunud, sest tänane visiit Todaisse valmistas mulle kerge pettumuse. Kui väga laia menüü parim pala on šokolaadi kastetud banaan, siis on vist miskit viltu. Igatahes sai sellegipoolest kõht korralikult täis pargitud.
18. november
Taas päev, kus tuli autorenti lonkida. Põhimõtteliselt on autorendiks kaks võimalust:
1) lennujaamast, mis on odavam, aga tuleb hotellis parkida, mis maksab ca 25 dollarit öö 2) rentida päevaks Waikikilt ja õhtul tagasi viia.
Waikikilt rentida on kallim võrreldes lennujaamaga, aga säästab parkimisevaevast ja seetõttu kokkuvõttes ka terake odavam. See päev algas taas vara. Uni lihtsalt läheb ära, pimenda tuba nii palju kui tahad. Kõps, enne päikest üleval ja taas pildistama. Seekord sain kuu kaadrisse.
Promeneerisime autorenti ja kulgesime rendiautoga mööda idarannikut ülesse. Seda teed oleme ka kord juba sõitnud, kuid mõnus oli mööda tuttavat teed kulgeda. Käisime taas Kailua rannas, mida nimetatakse ka üheks kauneimaks planeedil.
Kui Kauai saare elanikud tundsid muret peamiselt GMO taimede pärast, kuna üks korporatsioon neid saarel kasvatab, siis Oahul on probleem kinnisvaraarendajatega, kes hoolega tahaks juurde ehitada. Kohalikud on sellele vastu. Oma vastumeelt väljendati rohkete siltidega. Nagu see näituseks.
Lõunasöögiks sihtisime taas krevette ja ei tulnud pettuda. Kui Kauail on Shrimp Station, siis Oahul Shrimp Shack. Pole küll väga Michelini tärni väärne, kuid maitseb imehea.
Lauad olid kaetud söömisinstruktsioonidega, et ikka kõik aru saaksid, kuidas sööma peaks.
Kui toitu ootasime, saabus taas bussitäis jaapani turiste. Taaskord ei suutnud nad mind rõõmustada. Kõige pealt kärutas bussijuht oma sõiduvahendi otse minu ja merevaate vahele, mistõttu pidin tusaselt ümber istuma. Väljunud bussist oma toiduga, istuti meie kõrvale maha ja hakati pisikesest kausist omi vetikaid mugima. Täiesti arusaamatu. Sulle pakutakse värskeid krevette küüslaugukastmes ja sa eelistad oma närbund vetikaid.
Edasi sõites märkasime järjekordset toidukohta, kus ka peatuse tegime. Nimelt sai seal ise krevette püüda.
Meie püüdma ei hakanud, kuid üks Nipponi turist tõmbas just samal ajal sellise poisi välja.
Järgmiseks sihtkohas oli North Shore.Koht, mis oma hiigellaintega meelitab surfareid hordide viisi kohale. Tee äärest sai ka veel oma vitamiinivarusid täiendatud. Selliseid kotikesi erinevate puuviljalõigukestega müüakse 5 taala tükk.
Siis võtsime natuke päikest ja käisime ujumas. Seekord laine polnud niivõimas kui 2010 ja võimaldas mõnusat sulistamist. Edasi käisime kilpkonnadel külas. Ainult üks oli kodus, aga temast sai taas head pildimaterjali.
Siis saabus järgmine bussitäis kädistavaid jaapani turiste...
Sõitsime niikaugele kui tee viis ja hakkasime tagasi sõitma kui äkki hakkasid sinised vilkurid tahavaatepeeglis sähvima. Politsei kahe ekipaažiga. Võttis kergelt värisema. Sõitsin paremasse teeserva ja jäin seisma. Kummaltki poolt lähenes üks politseinik ja jäid esiuste juures seisma. Lasin akna alla samal ajal rahakotist juhilube otsides. Politseinik vaatas mureliku näoga mulle otsa ja küsis, et kas kõik on korras? Ma ei osanud kohe esiti vastata kuna ootasin pigem kohest süüdistust, et ma mõne ameerikamaa vigurseaduse vastu eksind olen. Tegelikkuses leidsid mundrikandjad, et ma liiga tee telgjoone lähedal sõitsin ja kohati ka vingerdanud olevat. Ma ei mõistnud selle peale midagi kosta kuna leidsin oma trajektoori suht sõidutee omaga kattuvat. Ütlesin, et kõik on korras, et äkki on rendiautol sillad reguleerimata. See vastus vist rahuldas neid ja ju mu nägu jättis piisavalt hea mulje - lubati edasi kulgeda. Igatahes sai vere vähe kiiremini käima. Jõudsime tagasi Honolulusse, tankisime ja tagastasime sõiduvahendi. Hotellis tegime veel mõnusad kokteilid ja nautisime reisi viimast ööd.
19. november
Äralend oli õnneks õhtul seitsme paiku, mis jättis meile terve päeva. Hommikul peesitasime rannas, et saaks naha natuke pruunimaks. Muidu jääb mulje nagu me polekski reisil käinud. Kui liftiga alla sõitsime kohtasime liftis kena vanaprouat, kes ka rääkis, et neil viimane päev. Nemad olid võtnud hotelli üheks päevaks rohkem, et mitte kell 12 ennast välja registreerida. Tädi lifits pakkus meile lahkesti võimalust nende tuba kasutada, aga keeldusime viisakalt. Kui mainisime, et abiellusime, siis tädi kallistas meid mõlemit. Ainult Ameerikas. See oli veel ootamatum, ent soe ja armas. Kohvrite pakkimine oli taas omaette ooper, kuna kohapealt ostetud hilbud kangesti rohkem kaaluda tahtsid, kui meil pileti peal kirjas oli. Seega hakkasime optimeerima, mis päädis sellega, et me lennukisse astudes olime riides nagu lendaks Eestisse. Natuke imelik oli oma paksude riietega seista lühikestes pükstes inimeste kõrval, aga lennukis oli juba täitsa jahe, seega tundsin oma paksust dressikast headmeelt. Peale pakkimist tegime veel väikese jalutustiiru Waikikil ja natuke enne nelja oli Mark meil järel ja viis lennujaama, kus ootas meid eest viis lendu enne kodumaad. Honolulu, Dallas, Houston, London, Helsinki, Tallinn koos paari pika ooteajaga lennujaamas. Kokku läks vist ca 30 tundi. Lennud kulgesid viperusteta. Ainukesena meenub tõik, kuidas Houston London lend jäi tund aega hiljaks kuna lennukisse minnes korjati kõik hindud kõrvale ja küsitleti põhjalikult läbi, samas kui kõik valged kenasti lennukisse lubati. Üle ookeani lendasime British Airwaisiga, mis oli tunduvalt parem kui United, esiti juba toit oli maitsvam ja lennuk suurem ja tühjem. Koju jõudsime rampväsinutena, aga õnnelikena.
Järgmised päevad kulusid lähikondlastele rõõmusõnumi jagamise all. Saime väga palju vahvaid emotsioone ka üles filmitud, mida aastate pärast mõnus koos vaadata.
